Väljasurnud kukkurhuntide pojad avavad kukruliste arengu saladusi

Kukkurhundid Hobarti loomaaias 20. sajandi alguses

FOTO: AFP/SCANPIX

Bioloogid skanneerisid arvutitomograafia abil väljasurnud kukkurhuntide säilitatud poegi, et mõista nende täiesti omalaadsete loomade arengulugu, vahendab The Guardian.

Viimane teadaolev kukkurhunt (Thylacenus cynocephalus) suri 1936. aastal Tasmaanias, Hobarti linna loomaaias. Pärast seda on mitmeid kordi väidetud, et kukkurhunti on looduses nähtud kuid kõik väited on kinnituseta jäänud.

Küll on teadlaste kätes säilinud kukkurhuntide poegi. Kukrulistele kohaselt sündis kukkurhundi poeg väga abituna ning arenes jõudsalt edasi emaslooma kehast väljaspool, tema kukrus. Selgus, et tänaseni säilinud kolmeteistkümnest kukkurhundi pojast kaks olid hoopis muudest liikidest.

Väljasurnud kukkurhunt demonstreerib arhiivifotol oma võimsaid lõugu

FOTO: Dave Watts/Scanpix

See segadus iseloomustab hästi teadlast tõstatatud probleemi. Kuidas arenes kukkurhundile iseloomulik koera välimus? Noorim koerlaste ja kukkurhuntide ühine eellane oli dinosauruste kaasaegne imetaja triiase ajastul.

Tomograafi analüüsi tulemusel selgus, et kukkurhuntide pojad olid sarnased kõikide teiste kukruliste poegadele. Areng koera laadseks loomaks toimus väljaspool emaüsa, alles kukrus ning jätkus pärast kukrust väljumist.

Ilmselt arenes kukkurhundi kukrulastele ebahariliku koerlase kuju kui loom täitis Austraalia ja Tasmaania vastavat ökoloogilist nišši. Tegemist on konvergeeruva evolutsiooniga, mille puhul kaks teineteisega sidumata liiki arenevead sõltumatult sarnaseks. Inimese ja Austraalia metsiku koera dingo saabumine kukkurhuntide elualadele tõrjus nad sellest nišist välja ning iseäralik loom suri välja.

Kukkurhunt, keda inglise keeles nimetatakse tema triibulise karva tõttu Tasmaania tiigriks, on üks kandidaate teadlaste jaoks, kes soovivad geenitehnoloogiat rakendades mõne väljasurnud liiga taastada. Selleni on täna siiski veel palju maad käia.

Populaarne

Tagasi üles