Palju sooja õhku – DNA-põhiste imedieetide idee kukkus seni suurimas uuringus kolinal läbi

Pilt on illustreeriv.

FOTO: Loic Venance / AFP / Scanpix

DNA-põhise dieedi efektiivsuse uuring näitas, kuidas geenide mõju kehakaalule ja dieedile laialdaselt üle hinnatakse, kirjutab statnews.com.

Teisipäeval ilmunud uuring oli omamoodi vastus varasematele teaduartiklitele, mis viitasid geenidele kui ühele olulisemale kaalulangetamise mõjurile. Selle idee ümber on tänaseks kasvanud terve tööstus, mis müüb raha eest geeniuuringuid ning koostab tulemuste abil inimestele individuaalse genoomipõhise toitumiskava – vastavalt tulemustele soovitatakse tarbida kas peamiselt rasvasid või peamiselt süsivesinike.

Tegemist on kõige mastaapsema DNA ja toitumise seoseid lahkava uuringuga seni ning tulemused näitavad, et DNA-dieetide tööstus on – nagu paljudki tervisliku toitumise pealt teenivad ärivaldkonnad – suuresti teaduslikult põhjendamata. Inimese geneetilise ülesehituse põhjal ei saa lihtsalt dieete kujundada.

Libateaduse kriitiku ja Alberta Ülikooli tervisepoliitika professori Timothy Caulfieldi sõnul näitab uuring, et enamuse inimeste jaoks ei ole geneetiliste soodumuste teadmisest suurt kasu. «Me teame, et kaalulangetamine on raske ning selles jätkusuutlikkuse saavutamine veelgi raskem. Geenid mängivad oma rolli, aga näib olevat äärmiselt ebatõenäoline, et geneetiline informatsioon peaks osutuma sellise keeruka probleemi lahendamisel maagiliseks lahenduseks,» ütles professor Caulfield Stat Newsile.

Uuringu käigus koguti kokku 609 ülekaalulist täiskasvanud vabatahtlikku, kes jagati madala rasva- või süsivesikusisaldusega toitude gruppidesse. Kõik neist tegid läbi 22 tunni aja pikkust toitumisnõustamise tundi.

Tuli välja, et nõustamisele järgnenud 12-kuuse dieedipidamise perioodi jooksul pidasid katsealused saadud soovitustest märkimisväärse täpsusega kinni. Mis aga veelgi tähelepanuväärsem – pärast aastase katseaja lõppu oli mõlema grupi liikmete kaalulangetamine enam-vähem samal tasemel. Rasva vältinute keskmine alla võtmine oli 5,3 kilogrammi, süsivesinike mitte-sööjatel aga ligikaudu kuus kilo. Statistiliselt olulist erinevust ei ilmnenud.

Seejärel võtsid teadlased vaatluse alla hoopis kaalulangetamise seosed vabatahtlike geenidega vaadates, kellele loositud dieet klappis nende DNA-põhiste toitumissoovitustega ja kelle toitumine geenipõhisest toitumiskavast erines. Nimelt on varasemad uuringud näidanud, et geenid nimega PPARG, ADRB2 ja FABP2 on seotud rasva ja süsivesikute lagundamisprotsessidega kehas ja nende geenide põhjal kujundatakse enamasti ka geenipõhiseid toitumiskavasid.

Vähese rasva grupi 244 inimesest juhtus nende geeniproov ühtima läbitud dieediga 130 korral, süsivesinike vältijate seas oli see arv veidi üle poole. Ometigi ei näidanud tulemused, et geneetiliselt «õiget» dieeti järginute seas oleks kaalulangetus mingit moodi edukam olnud. Geneetilise profiili järgi «õigesti» toitunud ei paistnud olevat edukamad ka vööümbermõõdu, kehamassi indeksi või rasvaprotsendi vähendamisel.

«Mul oli olemas põhjendus, miks nende kolme geenivariandi põhjal määratud dieet peaks edu tooma,» ütles 8 miljonit USD’d maksnud uuringu kaasautor Christopher Gardner. Need põhjendused olid tuletatud ühest tema varasemast ja väiksemahulisemast uuringust, mis näis geenide ja toitumise seoseid toetavat. «Kuid olgem ausad – me ei suutnud tollaseid tulemusi korrata, ligilähedaseltki mitte. See lihtsalt ei töötanud.»

Tollasele uuringule tagasi vaadates tõdes Gardner teadusuuringute kordamise vajalikkust. «Tollal näis see kõik lihtsalt nii uus. Siis olime tulemustest elevil ja arvasime, et see töötab. Seekordne uuring tõi meid aga maale tagasi ja näitas kordusuuringute olulisust,» ütles uuringu autor.

Gardneri ja kolleegide tulemuste kirjeldus ilmus ajakirjas Journal of the American Medical Association.

Loe ka neid

Tagasi üles