/nginx/o/2018/02/22/7613297t1h4200.jpg)
DNA-uuringud näitavad, et meie muistsed eellased olid tunduvalt aktiivsemad vandersellid, kui seni arvati. Näikse, et rännukihk on inimestel veres.
Iidse DNA uurijad tegid üllatavaid avastusi eurooplaste päritolu kohta
/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
22. veebruar 2018, 16:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iidse DNA uurimine on noor valdkond, mille suurimad avastused on arvatavasti alles ees. Teadusajakirja Nature tänases numbris ilmus kaks suurt uurimust Euroopa neoliitikumi aegse rahvastiku kohta, mis mõlemad põhinevad vana DNA analüüsimisel.
Esimene uuring keskendub Briti saartel 4 500 aasta eest toimunud populatsioonivahetusele. Sel ajal jõudsid saartele inimesed, keda tuntakse nende haudadest leitud savipeekrite järgi peekrirahvana. Briti saarte eelmised elanikud, kes olid näiteks Stonehenge’i ja muude sääraste suurte ehitusprojektide autorid, vahetasid peaaegu täies ulatuses välja peekrikultuuri esindajad.
Ligi 90 protsenti tänapäeva Briti saarte elanikest jagavad mingit osa oma pärilikkusainest selle peekrirahvaga. Uurides peekrirahva säilmeid nii Briti saartelt kui mujalt Euroopas said teadlased paraja üllatuse osaliseks. Nende geneetiline materjal pärineb Kesk-Aasia rohtmaalt. Uuringute autorid eesotsas David Reichiga, kes töötas mõlema artikli kallal, järeldavad, et ilmselt pidi umbes viie või kuue tuhande aasta eest liikuma ida poolt Euroopasse suur rahvahulk.
Kuid enne rahva liikumist jõudis seniste eurooplasteni nende materiaalne kultuur ehk iseäralike kellakujuliste savipeekrite valmistamine. Keraamikatraditsioonile järgnesid ka inimesed. Migratsioon Briti saartele pidi arvatavasti aset leidma aeglaselt, mitte ühe suure rahvahordi massilise saabumisena.
Teine avaldatud uurimus proovis jälile saada Kagu-Euroopa maade muistsete inimeste rännetele ning põllumajanduse levimisele küttide-korilaste sekka. Uuriti 255 inimese säilmeid, kes elasid Euroopa lõunaaladel 14 000 aastat kuni 2 500 aastat tagasi.
Põllumajandus levis lõuna poolt Euroopa aladele järk-järgult ning mägistel aladel jäid põlluharijad pidama teatavatel kõrgustel, millest edasi ei mindud. See seadis põlluharijate ja küttide-korilaste aladele konkreetsed piirid üle mille käis kultuuriline ning ka geneetiline vahetus. Säilmetest eraldatud DNAd uurides leidsid arheoloogid, et erinevate elustiilidega kogukondade vahel toimus geneetilise materjali vahetus ühte pidi.
See tähendab, et arvestatavalt pika aja jooksul lahkusid põlluharijate kultuuride naised küttide-korilaste kogukondadesse, aga mitte vastupidi. See mõte on muidugi hetkel veel kinnitamata teooria tasandil, kuid seletaks kogutud andmeid päris hästi.
Iidse DNA uurijatel on suur mängumaa ees lahti. Selle valdkonna esimene suur läbimurre toimus, kui väliseesti päritolu Svante Pääbo töörühm, millesse kuulus ka David Reich, suutsid tõendada, et Homo sapiens ja neandertali inimene tegid omavahel sugu. Tänapäeva euraaslased, aga mitte Saharast lõuna poole elavad aafriklased, kannavad endas neandertallaste pärilikkusainet.
Tuhandete muistsete inimeste säilmed ootavad veel analüüsi. Dublini ülikooli teadlane Ron Pinhasi töörühm avastas, et säilinud inimese oimuluu kaljuosa (ladina keeles pars petrosa) sisaldab ligi sada korda rohkem DNAd kui teised säilinud luud. Selle teadmise valguses ootab uus tööpõld kündmist ning võime lähiajal oodata üha uusi avastusi muistsete inimeste tegemiste ning olemuse kohta.