Juba muistsed roomlased pidasid seda koopasuud pühaks, kuna kõik sinna sisenenud surid. Teadlased on nüüdseks jõudnud koopa tapjalikkuse ammendava seletuseni, kirjutab IFL Science.
Ürgne «allilma koobas» tappis kõik sisenenud. Nüüd tegid teadlased kindlaks, miks (1)
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
22. veebruar 2018, 18:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Allmaailma väravana» tuntud koobas asub kunagise Hierapolise linna varemete all tänapäeva Türgis. Varemed on juba aastaid rahvusvahelise muinsuskaitse all, kuid seitse aastat tagasi avastatud koobas on kogu kompleksile mõnevõrra uuem lisandus. Tema süngele olemusele viitab ka koopasuusse viinud värava Plutoniumi nimetus, mis on otsene viide Rooma allmaailma jumalale Plutonile, keda tuntakse tänapäeval laiemalt kreekapärase nime Hades järgi.
Olemasolevate kirjalike allikate põhjal on teada, et roomlased kasutasid sedalaadi allilma väravaid ohverdamispaikadena. Värskes uuringus tegid saksa teadlased aga kindlaks koopa ohtlikkuse põhjuse. Üheks juba enne koha peale jõudmist selgeks saanud vihjeks oli, et koobas asub ühes piirkonna kõige geoloogiliselt aktiivsemas paigas. Näiteks on teada, et sealseid soojaveeallikaid arvati 2200 aastat tagasi olevat tugevate raviomadustega.
Linn alt läheb aga läbi lõhe, mida mööda imbub tänaseni pinnale arvestatavates kogustes süsihappegaasi. Kunagine ohverdustempel, või õigemini selle varemed, asubki otse selle lõhe kohal. Kirjalikest allikatest on teada, et siin läbi viidud riituste käigus juhatati härjad või muud loomad koopasse, pärast mida need peagi lämbusid. Kuivõrd süsihappegaas on õhust raskem ja loomad inimesest lühemad, jäid aga neid koopasse vedanud preestrid reeglina ellu, mida kasutati ära näitamaks, et just nemad ongi tõeline vahelüli jumalate ja inimeste vahel.
Värskes uuringus tahtsid saksa teadlased aga koopa tapvat mõju lähemalt tundma õppida ja paigutasid koopasuusse hulga andureid. Kogutud andmetest selgus, et lämmatava gaasi kogunemist mõjutasid öö-päeva rütmid. Päeval hajutasid seda päikesevalgus ja tugevam tuul, õhtuti tappev gaas aga kogunes. Järelikult olid kõige ohtlikumad just koidueelsed tunnid ning öösel oleksid gaasid inimese vaid minutitega tapnud.
«Need gaasid kujutasid tõenäoselt Hadese (allilmajumal Plutoni kreekaärane nimi – K.M.) ja/või allilma valvava põrgukoera Kerberose hingeõhku,» kirjutavad teadlased ajakirjas Archaeological and Anthropological Studies ilmunud artiklis.
Näib, et süsihappegaasi koguste ööpäevasest rütmist olid teadlikud ka loomi surma saatnud preestrid, kes korraldasid rituaale just siis, kui kontsentratsioonid olid kõige suuremad. Kuivõrd süsihappegaas on õhust raskem, surid madalakasvulisemad loomad varem ja nii näiski, nagu oleksid preestrid jumalate väljavalitud. Kavalalt kivi peal seisnud preestrid ise oleksid saanud koopasuus seista hinnanguliselt 20-40 minutit.