Ka inimene võib nahkhiire kombel kajalokatsiooni kasutama õppida

Kajalokatsiooni ulatuslik õpetamine võib pimedaid inimesi oluliselt võimestada

FOTO: Spencer Platt/AFP/Scanpix

Pimedana sündinud inimeste kuulmismeel võib olla tavatult terav. Kompenseerides nägemise puudumist oskavad osad pimedad inimesed kasutada kajalokatsiooni, et enda ümbritsevast ruumist aimu saada.

Kuningliku Seltsi toimetistes ilmunud artiklis kirjeldatakse eksperimenti, mille käigus selgitati välja inimeste kajalokatsiooni iseärasused ja toimemehhanismid. Inimesed kasutavad kajalokatsioonis suuga tehtud plõksatusi ja keelelaksatusi, mida vastavalt vajadusele kohandatakse. Füüsilistelt objektidelt tagasi põrkuv õrn heli lubab pimedal inimesel ümbritsevat ruumi niiöelda visualiseerida, tajudes objektide paiknemist.

Durhami ülikooli psühholoogi doktor Lore Thaleri juhitud uurimuse käigus paluti kaheksal pimedal inimesel tuvastada, kas nende vahetus ümbruses asub 17,5 sentimeetrise läbimõõduga ketas. Ketas paiknes alati katsealusest ühe meetri kaugusel. Kui ketas asus täpselt katsealuse ees, siis suutsid kõik katsealused sajaprotsendilise kindlusega määrata selle olemasolu. Suurendades katsealuse näo ning ketta vahelist nurka kahanes ka tajumise täpsus. Kui ketas asus täpselt katsealuse selja taga oli selle tajumise šansid 50 protsenti, ehk sama tõenäosus mis lihtsalt arvamisel. Otse näe ees asuvat ketast suudeti aduda juba pärast esimest või teist häälitsust.

Kuid huvitavaid avastusi tehti veelgi. Mida suurem oli nurk inimese näo ning eseme vahel seda intensiivsemaid ja valjemaid laksatusi katsealused kõlama lasid. Eksperimendi käigus ei lubatud katsealustel pead pöörata, et teadlased saaksid jälgida erinevate kajalokatsioonitehnikate toimimist.

Katsealused inimesed demonstreerisid ka ülimalt peent kuulmist. Katse käigus mõõdeti tehtavate häälitsuste valjusust ning võrreldi neid objektilt tagasi põrganud kajaga. Avastati, et osadel juhtudel suutis katsealune tuvastada kaja, mis oli kuni 95 protsenti õrnema kõlaga kui tema algne häälitsus.

Thaler ütles Independentile, et see lükkab ümber eelneva teadusliku arusaama, nõnda õrnade kajade kuulmisekse pole inimkõrv võimeline. «Katse eesmärgiks oli kvantifitseerida, kuidas kajalokaatorid oma laksatusi vastavalt vajadusele kohandavad,» ütles Thaler.

Kajalokatsioon pole kaasasündinud anne vaid õpitav oskus. «Mida rohkem me sellest aru saame seda paremaid meetodeid kajalokatsiooni õppimiseks ja õpetamiseks saame välja töötada,» ütles Thaler BBC’le. Thaleri sõnul arendavad paljud pimedad inimesed lapseeas kajalokatsioonitehnikad välja iseseisvalt. Uurides neid tehnikaid saab luua selgeid ning tõhusaid õppeprogramme, et seda väärtusliku oskust jagada ning seega suurendada erivajadustega inimeste võimalusi. «Kajalokatsiooni kasutamine võimaldab laiemat ruumitaju, millega mitmetel pimedatel inimestel on raskusi,» ütles Thaler The Guardianile.

Populaarne

Tagasi üles