Eksperdid: Eestis leviv kärntõbi räsib hundi ja ilvese populatsioone

Elistvere loomapargi isailves Joosu

FOTO: Postimees.ee

Eestis lõppenud hooajal kütitud 101 hundist oli 22 looma kärntõves ja nii keskkonnaagentuuri spetsialisti Peep Männili kui Tallinna loomaaia direktori Tiit Marani sõnul on see haigus marutaudi kaotamise järel oluliselt mõjutamas nii hundi kui ilvese populatsiooni.

Eestil oli enne marutaudivaktsiini külvamise alustamist teada, et väikekiskjate - rebaste ja kährikute - arvukus hakkab jõuliselt kasvama ja mida see kõik kaasa tuua võib, ütles Männil BNS-ile. Ta lisas, et marutaudi kaotamise kavandamisse ei kaasatud paraku keskkonnateemadega tegelevaid organisatsioone ja spetsialiste ning tagajärg on nüüd käes.

«Kahjuks ei kaasatud toona protsessi planeerimisfaasi üldse keskkonnateemaga tegelevaid asutusi ja organisatsioone ja mõned aastad hiljem [pärast massilise vaktsineerimise alustamist] hakkas ulatuslikult levima ka kärntõbi, mis peamiseks reservuaariks saidki rebased ja kährikud,» rääkis Männil. «Nende kaudu on see levinud ka meie suurkiskjatele ning oluliselt mõjutamas nende vähearvukate populatsioonide käekäiku. Nii näiteks oli möödunud aastal ja ka tänavu umbes kolmandik kütitud huntidest kärntõves ning ilvese populatsiooni kiratsemise üheks põhjuseks peetakse samuti kärntõbe. Nii hunt kui ka ilves saavad kärntõve rebaseid ja kährikuid murdes.»

«Muidugi tuleks väikekiskjaid enam küttida, paraku puudub selleks ka mõni tugev motivaator. Karusnahkadel turgu pole, paljud loomad on ka karvutud. Rebase ja kährikujahti peetakse paljugi koertega, kuid nii saavad koerad kärntõppe nakatatud ja ravimid on üsna kallid. Marutaudi kaotamisest tulenevaid kaudseid negatiivseid mõjusid oleks tulnud hinnata ja leevendusmeetmeid planeerida projekti planeerimisprotsessi käigus - tegema niiöelda keskkonnamõju hindamise -, aga kahjuks mitte midagi sellist ei tehtud,» rääkis Männil.

«Isiklikult arvan, et marutaudi kaotamine ei olnud õige ning selleks kulutatud raha kasutamine kusagil paremas kohas oleks päästnud ka reaalselt hulga inimelusid. Rääkimata siis sellest, kuidas see praegu kärntõve ulatusliku leviku kaudu meie ulukipopulatsioone mõjutab ja nakatunud isenditele pikaajalisi piinu valmistab. Paraku ei olnud arvatavasti Eestil toona mingit valikut, see oli Euroopa Liidu poolt peale surutud käik ja tuli kiiresti ära teha,» sõnas ekspert.  

Männil lisas, et marutaudi Eestisse tagasi laskmine oleks siiski problemaatiline. «Praegu muidugi marutõve enam tagasi ka tuua nii lihtsalt ei saaks, sest inimesed on harjunud juba ligi kümme aastat elama marutaudivabas keskkonnas, mistõttu marutõve naastes võiks see märksa halvemate tagajärgedega lõppeda, kui ühe inimese surm kahekümne aasta jooksul,» ütles ta.

Ka Tallinna loomaaia direktori ja zooloogi Tiit Marani hinanngul ei saa marutaudi kaotamist kuidagi pidada proportsionaalseks meetmeks, kui arvestada, et Eestis tuvastati inimesel üks marutaudijuhtum paarikümne aasta kohta, samas piinleb tohutu hulk väikekiskjaid kärntõves ja see haigus levib suurkiskjatele ning mõjutab nende populatsiooni.

«Marutaud reguleeris kindlasti rebaste ja kährikute arvukust,» rääkis Maran. «Pärast marutaudi likvideerimise kampaaniat suurenes mõlema liigi arvukus plahvatuslikult, et seejärel külmemate talvede ja kärntõve mõjul jälle kahaneda. Tundub, et see on tõesti nii - marutaudi likvideerimisega avati võimalus teisele nakkushaigusele, mis on metsikutele liikidele palju ohtlikumad. Näiteks on üks arvatavatest põhjustest ilvese praeguses madalseisus just kärntõbi.»

 Maran märkis, et ilvese populatsiooni langus on olnud sedavõrd järsk, et punase raamatu kategooriate põhjal tuleks ilvest käsitleda ohualti liigina.

Zooloogi sõnul on nüüd kärntõve levikut väga raske ohjata. «Seda on väga raske teha. Mulle pole teada selleks sobilikku metoodikat. Üldiselt on parem looduslikesse protsessidesse võimalikult vähe vahele segada, eriti siis, kui teadmisi ja oskuseid napib ning tulemusi ei osata ette näha,» sõnas ta.

«Marutaudi kaotamist loodusest on väga raske pidada proportsionaalseks meetmeks. Eriti kui mõelda selle maksumuse ning tegeliku vajaduse peale. Kui vaid võrrelda näiteks liikluses hukkunute ja marutaudi ohvrite arvu, siis tekib küsimusi küll. Sellele lisandub veel looduslikus keskkonnas tekkinud probleemid, mille lahendamiseks pole lihtsaid meetodeid ja ka rahalisi vahendeid,» rääkis ta.  

«Olen aru saanud, et marutaudi tõrje oli üleeuroopaline kampaania, mis toimis juba enne Eesti liitumist ning seetõttu polnud vist Eestil siin palju sõnaõigust või siis anti läbirääkimiste ajal lubadus, mida ei saanud tagasi võtta,» lisas Maran.

Tagasi üles