Video Jupiterilt: gaasihiiglase iseloom on sama keeruline kui tema nimekaimul

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Juno klõpsatud salvestis Jupiterilt

FOTO: NASA/JPL-Caltech

Tabavalt nimetatud kosmosesond Juno, kes tiirleb ümber oma «abikaasa» Jupiteri, saatis Maale uusi pilte ja huvitavat informatsiooni sellest, milline on päikesesüsteemi suurima planeedi atmosfäär. Nii mõnigi senine teadmine sai ümber lükatud.

Jupiter paistab inimsilmale triibuline. Need viirud on põhjustatud kiiretest vastusuunalistest tuulekoridoridest, mis gaasihiiu atmosfääri kujundavad. Junolt saadud andmed kinnitavad, et need tuulekoridorid ulatuvad ligi 3000 kilomeetri sügavusele. Seni polnud teada, kas lõputuna näivad tuuled mõjutavad vaid planeedi kõrgemaid kihte või ulatuvad need tuumani välja.

3000 kilomeetri sügavused viirud moodustavad planeedi massist tervelt protsendi, mis tähendab, et kuni sada meetrit sekundis kihutavate tuulte valduses on meie kodusest Maast kolm korda suurema massiga ainekogus.

Juno jälgis hiiu orbiidil lennates ka tema ja Maa vaheliste raadiolainete Doppleri nihet. Selles esinevate ebaregulaarsuste järgi järeldavad tänases Nature'is teadlased, et Jupiteril on mass jaotunud ebaühtlaselt ning see mõjutab planeedi gravitatsiooni. See on seletatav Jupiteri võimsate tuultega, mis liigutavad ringi säärases koguses materjali, et planeedi gravitatsiooniline tasakaal muutub ebaühtlaseks. See omakorda kinnitab arvamust, et Jupiteri tuultevöönd ulatub kaunis sügavale planeedi pinna alla.

Teises Nature'is ilmunud uuringus järeldatakse, et Jupiteri gravitatsiooniline ebaühtlus tuleb tuulte kiiruste drastilistest erinevustest poolustel, mis paiskab atmosfääri etteaimamatusse kohtadesse. 3000 kilomeetri sügavusel on Jupiteri atmosfääri rõhk umbes 100 000 korda suurem kui Maa pinnal, ent tuuled möllavad sealgi.

Kuigi planeedi sisemus koosneb vedelikuks surutud vesinikust ja heeliumist määravad ka selle liikumisi samasugused tormilised tungid nagu pinnaselgi. Samas käitub nõnda suure rõhu all olev vedelik teistest aspektides nagu üks tahke keha.

Kolm uurimust kinnitavad, et jälgides mõne planeedi gravitatsioonilisi iseärasusi saavad teadlased teha järeldusi selle sisemise koostise ning selle loomuse kohta. Mõistmaks taevakehade käitumist ning olemust on püünele astunud võrdlev planetoloogia, mis uurides ja analüüsides andmehulkasid erinevate planeetide kohta saab teha põhjalikumaid järeldusi ka mõne konkreetse planeeditüübi kohta.

Infrapunapilt Jupiteri põhjapoolusel möllavatest kummalise asetusega tormidest

FOTO: NASA/JPL-Caltech

Lisaks täheldati Jupiteri pooluste iseärasusi. Nimelt on planeedi nabadel üllatavad tsüklonid, mis arvatavasti on kogu Jupiteri hõlmava tuultesüsteemi üllitised. Põhjapoolusel on kaheksanurkne moodustis, kus kaheksa tormi keerlevad ümber üheksanda nende keskel. Sarnane moodustis on lõunapoolusel, kus keerlevad viis tormi ümber kuuenda.

Õnneks on olemas sarnane andmehulk sond Cassinilt, mis kogus infot Jupiteri naabri Saturni kohta. Nüüd ootab ees samalaadne Cassini andmete analüüs ning nende võrdlemine Junolt pärineva infoga. Kõrge rõhu all muutub ainete käitumine väga kummaliseks ning kuna selliseid tingimusi on võimatu Maal taastoota on Juno ja Cassini saadetud andmed, ükskõik kui kaudsed, väga väärtuslikud ja uudsed. Kui õnnestuks luua mööndusteta füüsikaline mudel gaasihiidude käitumise kohta suudaksid teadlased seda rakendada ka eksoplaneetide uurimisel.

Tutvu teadustöödega Jupiteri kohta siin, siin, siin ja siin.

Tagasi üles