Avastus: väikesed hiilgevähid söövad mikroplasti, kuid ookeane see saastest ei päästa

Antarktiline hiilgevähk suudab seedida ja lõhustaa mikroplastikut. Pildil hiilgevähk Tasmaanias asuvas Antarktika uurimise keskuse akvaariumis, kus katsed läbi viidi

FOTO: Rob King / AFP / Scanpix

Mikroplastiks nimetatakse loodusesse sattunud plastmassijuppe, mille mõõtmed jäävad alla viie millimeetri. Ajakirjas Nature Communications avaldatud uuringus selgus, et teatavad hiilgevähiliigid suudavad sisse söödud plastikut tõhusalt väiksemaks lõhkuda, muutes selle vormi ja käitumist ootamatutel viisidel.

Hiilgevähid, tuntud ka kui krill, on mere toiduahelas madalal kohal. Nad toituvad suuresti taimsest planktonist ning neid söövad omakorda suuremad loomad, kalad aga ka sellised merehiiud nagu sinivaalad, kes filtreerivad veest endale pasliku toitu välja. Nõnda mõjutab see, millised on hiilgevähkide elutingimused suurt osa maailmamerede ökosüsteemist.

Teadlased on pigem äraootavalt seisukohal, kas võime plastmassi väiksemaks tükeldada saab kuidagi reostust vähendada. Katsete käigus selgus, et Antarktiline hiilgevähk (Euphasia superba) sööb endale sisse kuni 31,5 mikromeetri suuruseid plastijuppe ning seejärel lõhustab kooriklooma seedetrakt plastiku rohkem kui kolmkümmend korda väiksemateks tükkideks.

Plastik ei ladestunud loomakeste organismi. Katses osalenud hiilgevähkide kehades ei olnud ühtegi tuvastatavat jälge plastmassist pärast viite päeva plastivabas vees. See annab lootust, et kuigi hiilgevähid söövad plastikut on tõenäosus seda edasi kanda suurematele loomadele väike.

Kuid plastmass võib liikuda hoopis vastupidises suunas. «See ei pruugi vähendada plastireostuse mõjusid. [Hiilgevähid] lihtsalt lõhuvad plastiku väiksemaks, mistõttu veelgi väiksemad loomad saavad seda lihtsamalt süüa. See võib mikroplastiku viia sügavamate ookeanikihtideni,» ütles The Guardianile uuringu autor Amanda Dawson.

Möödunud aasta lõpul leiti mikroplasti hirmuäratavalt sügavatest vetest, kuni 11 kilomeetri sügavustest lõhedest Atlandi ookeani põhjas.

Hiilgevähkide toidupalade suurus ei saa ületada kahte millimeetrit, seega ei suudaks loomad ette võtta näiteks vees hõljuvat kilekotti vaid nende seeditav plastik peab juba enne väikeseks lagunenud olema. Kuna hiilgevähkide ja mikroplastireostus omavahelist suhet veel täielikult ei tunta ei saa teha väga kindlaid järeldusi, milliseid mõjusid hiilgevähkide tegevus plastisaastele omab.

Kuid maailmameresid vaevav plastilasu on kaunis hoomamatu ning iga uus teadmine selle omaduste kohta on väga teretulnud. Kuigi lootus meresid puhastada on pea olematu ei tähenda see, et peaks lõpetama katsed reostust mõista ning hallata.

Loe ka neid

Tagasi üles