Uuring: geoloogia võib mõjutada mustrit linnumunadel

Linnuökoloog Marko Mägi peos olevad männikus pesitseva rasvatihase munad on üsna tugevalt pigmenteerunud. Kas see võib olla märk kaltsiumipuudusest?

FOTO: Kadri Karon

Erinevate linnuliikide munamuster on erinev. Kuna aga munakoorele ladestuv pigmendi hulk sõltub mitmetest teguritest – näiteks emaslinnu seisundist või keskkonna toidurohkusest – , võivad munad ka ühe liigi eri isenditel erineva mustriga olla, kirjutab  linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Munakoor koosneb suures osas kaltsiumist, mida linnud ammutavad enda luustikust ning mille varusid täiendavad jooksvalt keskkonnas leiduvate kaltsiumirikaste toiduobjektide, näiteks tigudega. Muna moodustamiseks vajab emaslind teatud hulgal energiat. See paneb keerulisse olukorda just väikesed värvulised, kes ei suuda talletada piisavaid energiavarusid ja sõltuvad munemisperioodil igapäevaselt keskkonnas leiduvast.

Kaltsiumirikaste toiduobjektide ohtrus sõltub aga maapinna geoloogiast – kaltsiumirikastel aladel, näiteks lubjakivistel aladel on selliseid toiduobjekte oluliselt rohkem kui kaltsiumivaestel liivastel aladel. Munakoor on aga arenevale lootele esmane kaitse väliskeskkonna kahjulike mõjude eest ja seega on arvatud, et linnud korvavad keskkonna kaltsiumipuudust munakoore pigmentidega, millel on osaliselt koort tugevdavad omadused.

Inglismaal uuriti kahel lähestikku asuval lubjakivisel ja liivakivi-rohkel alal lehtmetsas pesitsevate rasvatihaste (Parus major) ja sinitihaste (Cyanistes caeruleus) munakoore mustrit. Kahe aasta jooksul määratud 2367 sini- ja 1630 rasvatihase munade mustrite analüüs kinnitas hüpoteesi munade suurema pigmenteerumise kohta kaltsiumivaesel alal – mõlema tihaseliigi munad olid rohkemate ja suuremate pigmendilaikudega just liivakivil asuvates metsades. Seejuures ei sõltunud munade muster elupaiga toidurohkusest, linnu kehakaalust, munemise ajast ega kurna suurusest.

Kuigi ei ole lõpuni selge, mis mõjutab liigisisest muna värvi ja mustri varieeruvust, võiks siiski järeldada, et linnud võivad kaltsiumipuuduse korvamiseks tõesti munakoort rohkema pigmendiga tugevdada ning et piirkonna geoloogial on lindude elule suurem mõju kui seda siiani oleme osanud arvata. See võib olla ka põhjuseks, miks munade pigmenteeritus varieerub ühe liigi piires isegi teineteise lähistel paiknevatel aladel.

Siiski tuleb tulemustesse suhtuda teatava ettevaatusega, kuna tegemist on eksperimentaalselt tõestust vajava võrdleva uuringuga. Muide, Tartu Ülikooli loomaökoloogide poolt Edela-Eestis Kilingi-Nõmme metsades tehtud üks esimene selline eksperimentaaluuring ei kinnitanud rohkema pigmendi olemasolu munakoorel kaltsiumivaestel aladel.

Tagasi üles