Teadlaste hulk kasvab, aga vahendite hulk jääb samaks. Kuus küsimust teaduse valikutest

FOTO: shutterstock.com

Kui palju teadust on riigile vaja? Milliseid erialasid peaks eelistama? Mida üldse saab heaks teaduseks lugeda? Nendele küsimustele otsib vastust akadeemik Andres Öpik.

Paar nädalat tagasi (8. märtsil 2018) ilmus teadusajakirjas Nature professor Thomas Sinkjæri lugu[1] ideede finantseerimisest ning sellest, kuidas teadlasi vabastada bürokraatlikust survest nii, et taastuks nende julgus tulla välja parimate ja julgeimate ideedega olukorras, kus teadusgrantide hindamissüsteem on tegelikult justkui innovatsioonivaenulik. Uuenduslike ideede toetamiseks on tänapäeval vaja ilmselt hoopis ebatavalisemaid hindamismeetodeid ja mõtteviise üldisemalt. Samuti olid uued ideed ning nende olulisus ühiskondliku mõju kontekstis, lisaks teaduse oivalisuse tegelikule tähendusele ja selle hindamisele kõneks ka Natures 22. veebruaril ilmunud toimetusveerus[2].

Euroopas tehtud uuringud noorte teadlaste ja järeldoktorite hulgas näitavad, et järjest rohkem ja rohkem ollakse sunnitud kirjutama granditaotlusi teemadele, mis annaksid rahastuse, kuid mis ei paku neile endile teaduslikust seisukohast rahuldust. Sisuliselt on piiratud akadeemiline vabadus. Eestis ei ole noortel isegi sellist valikuvõimalust. Konkurents kasvab pidevalt. See on paljuski põhjustatud olukorrast, kus rahastuse allikate hulk ja maht on juba pikka aega sama, aga noorte teadlaste ja järeldoktorite arv kasvab. Eesti Teadusagentuuri rahastatavate projektide arv on esitatud taotlustest juba alla 10 protsendi. Nii et teaduse rahastamise olukord tekitab muret, seda nii Eestis kui ka Euroopas.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Loe ka neid

Tagasi üles