University College Londoni energia- ja kliimamuutuste professor Michael Grubb kirjutab veebiväljaandes The Conversation, et poliitika ja meedia kooslus võib teadusele suisa halvavalt mõjuda ja kliimamuutused on siin hiilgav näide.
Michael Grubb: me oleme kliimauurijad ja meie töö muudeti libauudiseks (3)
24. märts 2018, 21:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadus liigub edasi aeglaselt. Selle aluseks on vaevarohked uuringud ja aina kogunevad tõendid. See tähendab ühtlasi väga ebamugavat positsiooni tänapäeva meediajastul, eriti kui mõni teema muutub miskipärast poliitiliseks. Poliitika ja meedia kooslus võib teadusele suisa halvavalt mõjuda ning kliimamuutused on siin hiilgav näide.
Võtame näiteks hiljutise «kange pakase» USA idarannikul. Teadlastele oli see järjekordne tükike suures kliimamuutuste pusles, millega kaasnevad tõrked ilmasüsteemis ja tsirkulatsioonimustris. Me näeme dramaatilisi muudatusi Põhja-Jäämerel ja sellest tulenevat mõju temperatuurile kogu põhjas – nii soojenemise kui ka suhtelise jahenemise suunas. President Donald Trumpile andis külmanäpistus võimaluse irvitada kliimamuutuste üle, mõned skeptikud aga hakkasid äkitselt kõnelema peatselt algavast jääajast.
Ma tundsin koos kolleegidega samasugust masendust 2017. aasta lõpul, kui olime teadusajakirjas Nature Geoscience avaldanud artikli, milles leidsime, et Pariisi kokkuleppe sihtide rikkumiseni on veel palju maad minna. Sellega ei sattunud me ainult peamiste Briti lehtede esikülgedele, vaid lõime laineid ülemaailmseltki, näiteks paremäärmuslik veebileht Breitbart avaldas loo, nagu oleks väike rühm vapraid teadlasi viimaks ometi julgenud välja öelda, et mudelid on täiesti valed – ja selle väljamõeldise võtsid kiiresti üle ajakirjanduse kõlakajanulisemad esindajad.
Poliitika ja meedia kooslus võib teadusele suisa halvavalt mõjuda ning kliimamuutused on siin hiilgav näide.
Korraliku teaduse olemusse kuulub lakkamatu uuenemine, probleemide lahendamine, tulemuste parandamine ja täpsustamine, kasutades nii palju tõendeid kui vähegi võimalik. Üksiksündmuse põhjal saab harva head teadust teha. Kui iga vaevarohket hinnangut, aastatepikkuse töö uuendamist, saab esitada kõige varasema ümberlükkamisena, eriti veel teaduseväliste eesmärkide täitmiseks, siis seisab meie ees tõsine dilemma. Teadushoone on püstitatud väikestest tellistest ja meie uuring ei olnud selles mõttes erand.
Me ei näidanud kohe mitte kuidagi, et kliimamuutus «ei ole nii halb» või «toimub aeglasemalt», kui varem on arvatud. Meie töö tugines paljudele varasematele teadusuuringutele, mis olid käsitlenud piiramatu emissiooni riske ja soojenemise piiramise väljavaateid tööstuseelse ajastuga võrreldes 2℃ kõrgemal tasemel. Pariisi kokkulepe läks kaugemale, võttes sihiks «ponnistada» veel auahnema sihtmärgi, kõigest 1,5℃ suunas. Kui arvestada, et soojenemine on juba 1℃ kandis, siis on see suhteliselt lühikese aja peale mõeldud sihtmärk. Suurem ambitsioon nõuab ka suuremat täpsust.
Meie uuring võttiski selle küsimuse mikroskoobi alla. Kui varasemad hinnangud olid tuginenud valdavalt mitmele pikaajalisele mudelile, mis käsitlesid sajandipikkusi muutusi, siis meie koondasime tähelepanu täpsele definitsioonile ja praegusele alguspunktile ning muudele teguritele, mis pikema aja jooksul ei etenda väga olulist osa, aga mis lähevad korda siis, kui sihtmärk on päris lähedal.
Mõned varasemad hinnangud olid pakkunud 1,5℃ jõudmiseks praeguse emissiooni juures aega alla kümnendi, mis pikki perioode ja väga suurt inertsi arvestades on ilmselgelt saavutamatu. Meie hindasime seda ligikaudu 20 aasta peale – ülemaailmse CO₂ emissiooni ekvivalendi langedes järjekindlalt praegusest kuni nullini umbes 40 aasta pärast – ja leidsime täiesti selgelt, et isegi sel juhul on see väga raskesti saavutatav sihtmärk. Mõned teised uuringud on jõudnud sarnaste järeldusteni.
(Mitte)lugu revolutsioonist
Üksikasjalikumad lood neilt korrespondentidelt, kes olid käinud kuulamas uuringu esitlust, olid piisavalt täpsed (isegi kui seda ei olud kõik pealkirjad ja sissejuhatused), ent need jäid peagi vääresituste varju. Kahtlemata oleksime me ise võinud rohkem ja paremini selgitada, et meie järeldused tulenesid tegelikult üsna tavalistest teadustulemustest. Mõned pöörasid aga meie loo lausa kliimateaduse revolutsiooniks. Teadlased on mõistagi ka inimesed ja skeptikute reaktsioonid innustasid mitmeid teadlasi instinktiivselt kaitsma oma varasemate uuringute arve. Mõned tegid seda Twitteris, kuid tundus, et nad olid jätnud eristamata meedias levinud pealkirjad ja meie tegelikud järeldused.
Osa vastuväiteid võivad olla täiesti õiged. Näiteks võib soojenemine olla tõsisemgi, ainult et praegu varjavad seda muud saasteained või on see peidus ookeanis. Kui sihtmärk on lähedal, on palju tähtsam ka teiste soojust vallandavate gaaside (näiteks metaani) emissioon. Nagu varasematel uuringutel, olid ka meie töös oma nõrgad ja ebakindlad kohad.
Mõned pöörasid aga meie loo lausa kliimateaduse revolutsiooniks.
Paraku on aga nii, et kui korralik teadus lausa loomu poolest sisaldab ebakindlust, siis poliitikas seda jälestatakse ja ajakirjandus tundub sellega kaasa minevat. See omakorda survestab teadlasi sõnumit lihtsustama ja esitama saadud hinnanguid – tihtipeale vaid vahemikke – üheselt pakutava kaitstava seisukohana. Siin peitub isegi väga tunnustatud ja igati heade kavatsustega teadlastele ohtlik lõks lasta end tiivustada hetkeemotsioonidel –vastupidi kuid kestvale akadeemilisele eelretsenseerimisele ja viimistlemisele, mis seisavad alati juhtivates ajakirjades avaldatud analüüside taga.
/nginx/o/2018/03/23/7716499t1h11af.jpg)
Teadus spinnimise küüsis
Kuidas peaks teadus siis reageerima? Kliimapoliitika järeldused on lihtsad: midagi olulist ei ole muutunud. Meie käsutuses on ainult üks planeet ning kliimamuutuste taga seisvatel füüsilistel ja majanduslikel protsessidel on tohutu inerts. Kui suur ookeanilaev suundub polaarmerel tihedasse uttu, hoiaks ainult rumal sees täiskäiku põhjendusega, et tehnikud alles arutavad, kui kaugel asub esimene suur jäämägi.
Üks olulisemaid probleeme on siin tõepoolest ebakindlus ja mida sellega peale hakata. See ei ole midagi uut, aga seda tasub korrata. Teaduse eesmärk ei ole üksnes ebakindlust vähendada, vaid ka harida inimesi riskide osas, mis sellest paratamatult tulenevad. See on nagu arsti hinnang suitsetamisele: tõsiasi, et asjad võivad minna keskmisest palju halvemini või palju paremini, ei ole sugugi hea põhjus edasi tossutada. Seda, kas kahju on olnud põgus või hukutav, saab enamasti paraku teada alles siis, kui on liiga hilja.
Teaduse eesmärk ei ole üksnes ebakindlust vähendada, vaid ka harida inimesi riskide osas, mis sellest paratamatult tulenevad.
Kuid teadusel tasub meditsiinist üle ja omaks võtta teinegi väga ilmselge omadus: üks õige arst ei määra diagnoosi kunagi ainuüksi kraadiklaasi järgi. Niisiis osaliselt seisab probleem selles, et väga keeruliste protsesside puhul tahetakse kasutada ühtainsat indikaatorit. Liiga sageli räägitakse temperatuurist (ja eriti veel kõige värskemast globaalsest keskmisest) kui ainukesest indikaatorist, ehkki tegelikult etendavad oma osa veel paljud tegurid, sealhulgas merevee tase, ookeani happelisus, jääkate, ökosüsteemi trendid ja nii edasi.
Kõigist neist tuleb rääkida kontekstis, täpselt nagu majandusuudistes tuleb lisaks SKTle kõnelda võlakoormast, tööhõivest, inflatsioonist, tootlikkusest ja veel paljudest muudest näitajatest. Ka teadlased ise peavad õppima paremini suhtlema maailmas, kus uuringu võib mõne tunniga üles puhuda tegeliku jätkuva paranemise asemel mineviku möödapanekute looks.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane