Kas austria teadlaste lehmakoogiavastus võiks leevendada pingeid miljarditehase ümber?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Elevandisõnnikust toodetud paber.

FOTO: Kathrin Weiland

Lehmakoogid ei pruugi näida just kõige atraktiivsemad tööstuse toorainena, kuid austria teadlaste uuring näitab, et just taimtoiduliste loomade sõnnik võib olla puidutööstusele väga kvaliteetne ja puidust keskkonnasõbralikumgi tooraine.

S***st saia teha teatavasti ei saa, kuid tselluloosi ja koguni tipptehnoloogias vajalikku nanotselluloosi võib sellest üsnagi edukalt toota. Umbes nii võiks võtta kokku sõnumi, millega austria keemikud Alexander Bismarck ja Andreas Mautner möödunud nädalal Ameerika Keemiaseltsi ACS aastakohtumisel ettekandega esinesid.

Idee uurida sõnniku tselluloosisisaldust ja selle tööstuses rakendamise võimalusi sündis Bismarcki peas, kui ta oli oma perega Kreeta saarel puhkamas. Ühel hetkel jäid talle silma kolletanud suvist muru närivad kitsed, mis pani järsku mõtte käima.

«Jõudsin arusaamisele, et pärast tuleb kitsedest välja osaliselt läbi seeditud taimne mass, milles peab leiduma ka tselluloosi,» kirjeldas ta oma heurekamomenti. Nimelt teevad taimtoidulised loomad oma seedekulglas tselluloosiga läbi mitmed protsessid, mis on vajalikud ka puidu tselluloosiks töötlemisel. Professor Bismarcki sõnul võib tselluloosi osakaal väljaheitest ulatuda koguni 40 protsendini. See on aga juba väärtuslik tooraine.

Nimelt tuleb puidust tselluloosi ja eriti nanotselluloosi valmistamiseks see mitmes järgus purustada – kõigepealt peenemateks laastudeks, siis puruks ja lõpuks juba sisuliselt tselluloosipulbriks. Kõik see nõuab muidugi suurtes kogustes energiat. Kui kasutada paberi ja muude tselluloosipõhiste toodete tootmiseks aga juba loomade seedekulglas pisikesteks tükkideks jahvatatud tselluloosi, ei ole vaja ei jahvatamist ega ka mitmeid kemikaalidega töötlemise etappe ning kogu tootmisprotsess muutub kohe keskkonnasõbralikumaks ja odavamaks.

Kuidas käib tavapärane puidust tselluloosi tootmine, selgitas TTÜ puidutehnoloogia professor Jaan Kers möödunud nädalal ETV «Terevisioonis».

Pärast tööpõhimõtte kitsesõnniku peal kinnitamist, proovis Bismarcki töörühm seda järele ka hobuste, lehmade ja lõpuks ka elevantide sõnniku sobilikkust. Katsete käigus eemaldati sõnnikust naatriumhüdroksiidi abil ligniin, mida saab eraldi kasutada kütuse või väetisena, ning muud soovimatud ained nagu valgud ja surnud rakud. Puhta tselluloosimassi kättesaamiseks töödeldi materjali veel naatriumhüpokloriidiga. Saadud tulemus vajab minimaalselt jahvatamist, mis teeb selle ka palju odavamaks.

Arvestades seda sõnnikukogust, mis tekib iga päev kõigis maailma loomakarjades, võib seda lugeda arvestatavaks seni kasutamata tooraineks, väidavad teadlased.

«Puidust nanotselluloosi tootmiseks on vaja väga palju energiat. Sõnniku puhul koosneb tootmisprotsess aga palju vähemast hulgast etappidest, kuna loom on taimse materjali juba läbi närinud ja seda hapete ja ensüümidega töödelnud. Niisiis saab toota puidupõhise tselluloosiga võrdsete või paremategi omadustega nanotselluloosi palju odavamalt ja väiksema energia- ja kemikaalikasutamisega,» ütles Bismarck.

Ühe järgmise sammuna plaanivad austerlased teha kindlaks, kas kogu protsessi saaks teha veelgi säästlikumaks, kui toota sõnnikust enne tselluloosikiudude eemaldamist biogaasi.

Artikli koostamisel on kasutatud Ameerika Keemiaseltsi jagatud materjale.

Tagasi üles