Kus lõppeb ajalooline Tallinn?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tänane Tallinn ning kunagine linnapiir

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

Tallinna Linnaarhiivi spetsialist Kalmer Mäeorg kirjutab arhiivi blogis avastusest, et ajaloolaste senine arusaam Tallinna linna piiridest on ekslikud ning pakub ajaloolistele ürikutele välja uue tõlgenduse.

Ajalugu võib mõnikord kõrvalseisjale näida ka tüütu tähenärimisena detailide üle. Kuid just sellistest väikestest faktidest võib mõnikord hargneda suur lugu. Ka juba ajalooraamatutesse jõudnud fakte ja seisukohti tuleb ikka ja jälle kontrollida ning kahtluse alla seada. Ajalugu pole tõesti vaid juba üleskirjutatu kordamine ja kriitikavaba tsiteerimine.

Antud juhul tekkisid meil kahtlused Tallinna linnarase keskaegsete piiride üldlevinud käsitluse kohta – nö postuleeritud ajaloolise tõena esitatud lepingu sisu osas, mis sõlmiti 24. juunil 1371 Liivimaa ordumeistri ja Tallinna rae vahel.

Tsiteerime 1976. aastal ilmunud viimast Tallinna ajaloo vanema osa (kuni 1860-ndate aastateni) üldkäsitlust: «Linnasarase algne piir ulatus läänes Harku-Rannamõisa klindini ning selle piiridesse kuulusid ka Naissaar ja Aegna. Kokkuleppel ordumeister Wilhelm von Vrimersheimiga 24. juunil 1371 loovutati läänepoolne osa sarasest ordule kuuluvale Harku mõisale kusjuures uueks piiriks määrati sirgjoon Kõrgeks peaks (ka Kaldapeaks dat hoge hoven – praegune Mustamäe järsk nukk) nimetatud mäenukalt Harku järveni ja sealt üle järve Lahepea (Lafddienpäh) oja kaudu mereni».

Vigane arusaamine on arhiivi poolt skeemil punasega läbikriipsutatud

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

1976. aastal ilmunud Tallinna ajaloo käsitlus pärineb ilmselt E. Alamaa, A. Kivi poolt koostatud ja 1966. aastal välja antud väga põhjalikust seitsme-köitelisest «Tallinn. Linna asustus–ja ehitusajaloolisi materjale» II köitest. See raamat jäi aga väheste eksemplaridega pigem niiöelda ametialaseks kasutamiseks.

Selgituseks olgu märgitud, et linnasarase piirid kinnitati 1265. aastal Taani tollase tegeliku valitseja leskkuninganna Margarete ja tema tollal veel alaealise poja Erik V Klippingi korraldustega vastavalt 13. ja 10. augustil. Ürikuis märgitakse küll, et linnuse ja linna loovutatud maade piirid on kindlaks määratud juba kuningas Valdemar II poolt (oletatavalt 1238. aastal), mille kohta kirjalikud tõendid ei ole säilinud, ning tegelikult polnud Valdemar II valitsemisajal veel ka Tallinna linna. Kuid Margareta korraldusel pidi tema poolt määratud komisjon piirid üle vaatama ja piirimärkidega (piirikividega) varustama.

Nii või teisiti on seda 1371. aasta lepingu tõlgendust kuni tänapäevani mitmeid kordi korratud või siis skemaatiliselt kujutatud. Selline skeem leidub näiteks 2004. aastal ilmunud Tallinna entsüklopeedia I osas. Mida aga kirjutatakse lepingus tegelikult, on meil väga lihtne kontrollida, kuna lepingut säilitatakse meie arhiivis ürikute hoidlas. Samuti on nimetatud dokument Juhan Kreemi poolt eesti keelde tõlgituna avaldatud Tallinna ajaloo lugemikus.

Tallinna linnasarast määrav leping

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

Otseselt piiri puudutav lauseosa on järgmine: «… ühe osa linna sarasest Tallinnas, mis jääb meie Harku mõisa poole nöörsirgelt ühe mäe tipust, mida Kõrgepeaks (hoge hoved) nimetatakse, kus on kivi, mis ristiga märgitud, kuni mageda järveni, mis Harku järve nime kannab, selle osa on nad meile ja meie ordule jätnud, tingimusel, et tulevikus peale selle ülakirjeldatud eraldise meie ordule ükski lisaõigus või -omand ülalnimetatud sarasest enam ei lange, ja neile asjades mitte takistuseks ja vastu olles.»

Pole küll teada, kas linn selle lepinguga üldse maid loovutas või lepiti lihtsalt kokku varem määratlemata piir tollal asustamata ja kasutamata soo ja liivase männimetsa aladel. Harku järvest mereni kulgevast piirist ja Tiskre (või Lahepea) ojast ürikus ei kirjutata ja selle kohta ei esitata ka mingeid kaudseid andmeid.

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

Kui 1646. aastal seadis Tallinna raad sisse nõndanimetatud maa-raamatu, kuhu kanti sisse kõik olulisemad linna maade, sealhulgas ka linnamõisate omandi- ja kasutamisõigust puudutavad lepingud, sinna kirjutati ümber muutmatul kujul ka 1371. aasta lepingu alamsaksakeelne tekst.

Lepingu alamsaksakeelse originaalteksti avaldas ka Friedrich Georg von Bunge oma 1847. aastal ilmunud Tallinna linnaõiguse allikate II osas ning saksakeelses tõlkes 1857. aastal ilmunud Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikutekogu II köites. Tõlkes on loobutud sõnadest «mageda järveni» (der derschen zee), on tõlgitud, et «piir läheb nöörsirgelt Harku järveni või Harku järve suunas».

Kuidas võis lepingu teksti tõlkimisel või tõlgendamisel eksitus tekkida?

Esimest korda on Tallinna linnasarase piire põhjalikumalt käsitlenud baltisaksa ajaloolane Eugen von Nottbeck oma 1884. aasta raamatus «Der alte Immobilienbesitz Revals». Selles raamatus kirjeldab ta linnasarase läänepiiri 1371. aasta lepingu tekstile tuginedes linna maa-raamatule viidates kulgevat Kõrgepealt (hohen Hauppt, mida ka Kallapehe'ks nimetatakse, kuni Harku järveni), Vismeistrit, Lahepead (Laddenpähe) ja Haaberstit hõlmab. Kohanimed va Kõrgepea ei tulene viidatud lepingust, vaid Nottbecki enda ajalooteadmistest.

Rick(e)makeri talu linna piiril Harku lähedal märgitakse esmakordselt 1543. aastal (mitte 1371). Vismeistri nimi esineb allikais esmakordselt 1515. aastal ja see sai nime seal elanud Toompea linnuse kalameistri järgi, kes korraldas kalapüüki ilmselt nii Harku järvel kui ka merel ja varustas ordu komtuuri kalaga. Haabersti nime märgiti esimest korda 1557. aastal seoses Tonnies Haberes´iga, kes elas Lahepea külas. Lahepea küla asus Kopli lahe lõunakaldal Mustjõe ja praeguse Haabersti asumi kandis. Mõnikord on seda ekslikult seostatud Tiskrega või Tiskre ojaga.

Lahepea küla valele kohale paigutamine ilmselt võiski uurijad linnasarase läänepiiri osas Harku järve ja mere vahel segadusse viia. Samuti võis ehk eksitusse viia Rootsi fortifikatsiooni ohvitseri leitnant Samuel Waxelbergi poolt 1688. aasta koostatud Tallinna linna ja lossi maade kaart.

Klint ja linnapiir 17. sajandi lõpus

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

Kaardil on väga tugeva joonega märgitud klindi piir, umbes 10 kilomeetri pikkune loode-kagu suunaline järsak, millest eristuvad Rannamõisa, Tiskre, Kallaste, Harku ja Kadaka pank, mida on ehk ekslikult peetud kas tollaseks või ajalooliseks linnasarase piiriks. Tegelikult on kaardil selgelt välja joonistunud ka linnasarase läänepiiriks olnud Tiskre jõgi, Harku järv ja Soone oja. 1688. aastal ei kulgenud linnarase piir Harku mõisaga enam noolsirgelt Kõrgepealt Harku järveni, vaid oli kohandunud vahepeal tekkinud asustusega. Oja jagas Kadaka küla Harku mõisale kuuluvaks ja Haabersti linnamõisale kuuluvaks osaks. Külast põhja poole kuni Harku järveni kulgeski piir mööda oja.

Harku klindilaht lõikub umbes 10 kilomeetrit loode-kagu suunaliselt ja kuni 3 kilomeetri laiuselt paeplatoosse Suurupi klindipoolsaare (Kallaste pank) ning Kakumäe klindineemiku vahemikus. Klindilaht lõikub oma sügavamas osas Tiskre oja suudme lähistel umbes 140 meetrit kristalsesse aluskorda, tema struktuurid on enamjaolt mattunud ja seetõttu reljeefis raskesti jälgitavad. Harku järv jääb ligikaudu Tallinnast Kadaka puiesteeni ulatuva klindilahe keskossa. Klindilaht ise jätkub ka meres, Kakumäe lahe põhjas. Klindilahe edelaosa paesel rannikul eristuvad Rannamõisa, Tiskre, Kallaste, Harku ja Kadaka pank.

Haabersti linnamõisa plaan ühes linna piiriga

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

1371. aastal paika pandud piir linna ja maa (Harku mõis), mis küll Rootsi ajaks oli sirgjoonelt umbes 200 meetrit kirde suunas Soone ojani nihkunud, jäi püsima kuni 1856. aastani. Siis arvati Habersti mõisa talumaad Harjumaa piiridesse. Tiskre oja oli Tallinna piiriks aga vähemalt 100 aastat kauem ilmselt juba Taani kuningas Valdemar II aegadest alates.

1960. ja 1975. aastal sai Tiskre oja jälle Tallinna piiriks, kuid juba 1977. aastal ületas Tallinna linn Tiskre oja alamjooksul umbes 1,7 kilomeetri pikkusel lõigul. Siis liideti Tiskre küla Tallinnaga. Soone oja on peaaegu täielikult maa-alustesse torudesse peidetud. See voolab läbi Astangu asumi ja läbi Järveotsa piirkonna, mis liideti Tallinnaga 1975. aastal.

Tagasi üles