Kuidas pidasid lihavõtteid Tomskisse asumisele saadetud eestlased?

Tallinna linnaarhiivi peaspetsialist Kalmer Mäeorg kirjutab arhiivi blogis, kuidas võtsid ülestõusmispühad vastu kaugesse Tomski oblastisse Narõmi linna erinevate tegudes eest asumisele saadetud eestlased.

22. või 23. aprill 1907. Asumisele saadetud eestlased tähistavad lihavõttepühi Siberis Tomski kubermangus Narõmi linnas.

1907. aastal Narõmis asumisel viibinud eestlased lihavõtteid tähistamas

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

Foto pärineb meie arhiivile üleantud Leo Prommi fotoarhiivist. Arhiiv sisaldab 6380 paberfotot aastatest 1898–1985. Tegemist on üpris unikaalse arhiiviga, kus on väga detailselt ja järjepidevalt fikseeritud kõik sugulased, perekonnaliikmed, perekondlikud tähtpäevad, Leo Prommi tegevus puhkpilliorkestrites, ekskursioonid, eelkõige aga kodu, koduümbrus, igapäevased tööd ja tegemised. Arhiiv oli selle looja poolt väga hoolikalt korrastatud, pakendatud, ja kirjeldatud nii, et meie arhivaaride töö piirdus põhiliselt vaid andmete sisestamisega arhiivi infosüsteemi.

Laua ümber istuvad vasakult paremale: Johannes Ithal, Kristjan Koorik, Mart ja Salme Promm ja Johannes Lass.

Johannes Ithal oli Kuusalu Karskusseltsi «Seeme» esimees. Teda süüdistati selles, et oli lubanud seltsimaja Hans Pöögelmannile kõnepidamiseks.

Kristjan Koorik ka Korik (1875–1922) Väänast. 1899. aastal olevat ta Vääna kogukonna palvemaja akna all jutluse pidamise ajal käratsenud, jutlust osatanud ja muud korratust teinud. Harku valla täiskogu otsusega 2. veebruarist 1906 loeti ta kahjulikuks ja vallale sobimatuks ning anti valitsuse käsutusse Siberisse saatmiseks.

Mart Promm (19.07.1870–13.01.1928) sündis Nehatu vallas Kallaveres Sarapiku saunikukoha pidaja Jüri Prommi kaheksalapselise pere vanima lapsena. Oli aktiivne seltsielu tegelane. Laulis «Lootuse» seltsi meeskooris, kuulus Eesti Põllumeeste seltsi ja Nehatu karskusseltsi. 1903. aastal asutas Nehatus laulukoori, mida ta 1905. aastani juhatas. 27. novembril 1905 võttis Nehatu valla maatameeste saadikuna osa Tartu ülikooli aulas toimunud ülemaalisest Eesti rahvaesindajate kongressist. Politseijuurdluse andmeil oli ta kõige tähtsam agitaator Nehatu vallas. 22. novembril 1905 otsustas Nehatu valla täiskogu ta väljasaatmisseks valitsuse käsutusse anda. Jägnevalt istus Promm viis kuud Toompea vanglas ja saadeti seejärel asumisele Narõmmi. Temaga läks vabatahtlikult kaasa naine Salme Anette Promm, neiupõlvenimega Prommik (1884–1965). 34aastane Mart ja 19aastane Salme olid laulatatud kolm aastat varem Jõelähtme kirikus. Prommide kaks esimest last pojad Paul Aleksander ja Arnold olid surnud juba paari kuu vanuses.

Mart ja Salme Promm

FOTO: Tallinna linnaarhiiv

Algul elati Narõmi linnast paari versta kaugusel. 10. septembril 1907 sündis Mardi ja Salme poeg Leo Martin Promm (1907–1985). Siis elati Narõmi linnas kahekordses puumajas, kuhu sundasumise ajaks oli riigi poolt korter antud. Kodumaale kirjutas Mart Promm: «… oleks siin muidu kaunis rahuldav, aga oleme seije väevõimuga saadetud, sellepärast ei taha ikka rahul olla.» Asumiselt vabanes Prommide pere 1908. aasta kevadel. Vabanemise järel asuti elama koduvalda. Tütar Asta (1912–1972), abielludes Hanimägi, sündis 11. jaanuaril Nehatus. 1912. aastal asuti rajama oma kodu Iru külas asuval rendikohal. Ehitati elumaja ja karjalaut-küün. Mart tegutses edasi Nehatu Karskusseltsi ja Põllumeeste seltsi puhkpilliorkestrites ja laulis. Keerulistel aegadel 1917–1920 oli ta Nehatu vallavolikogu esimees.

Johannes Lass (ka Laas) (1885-1938) oli luuletaja, kooliõpetaja ja tõlkija. Sündinud Harju-Jaani kihelkonnas Kiviloo külas talupidaja pojana. Alates 1902 töötas kooliõpetajana Ohekatkul. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonist. Ta kogus rahvast koolimajja, kus õhutas talupoegi esitama kohalikele mõisnikele kirja nõudmistega olude parandamiseks. Vangistati karistussalklaste poolt ja saadeti Paksu Margareeta vangitorni. Sõjakohus saatis ta kaheks aastaks asumisele Narõmi kraisse. Pärast tagasitulekut töötas mitmes kohas õpetajana, osales VSDTP liikmena aktiivselt revolutsioonis. Saksa okupatsiooni ajal 1918 vangistati ning vahetati Saksa vangide vastu Nõukogude Venemaale, kus siirdus taas elama Narõmmi. Avaldas tõlkeid ja artikleid tervetest eluviisidest ja naisliikumisest.

Teekond Siberimaale

23. mail 1906 saadeti hommikuse rongiga umbes 30 poliitilist vangi Toompea vanglast ja eeskätt Paksust Margareetast Siberisse asumisele. Nad saadeti Tomski kubermangu ja eeskätt Narõmi maakonda. Teel oldi umbes kuu aega. Salme Promm oli nende väljasaadetute hulgas ainuke naine. Aprillis 1907 oli Tallinna vanglatest Siberisse Tobolski piirkonda asumisele saadetud umbes 200 vangistatut, neist 16 naist. Kas just enamus, aga väga paljud neist põgenesid ja olid sügisel juba Eestis tagasi. Narõmist asumiselt põgeneti väga harva.

Narõm asutati 1596. aastal sölkuppide maale sõjalise tugipunktina Siberi khaaniriigi vastu. Sölkupi keeles tähendab Narõm rabaäärt. Sölkuppidest ehk ostjaki rahvast kirjutas pisut ka Mart Promm oma kodumaale saadetud kirjades. Juba 1640. aastatest alates muutus aga sealne piirkond asumisele saatmise paigaks, kuhu küüditati mässulisi streletse, talupoegi, dekabriste, ülestõusnud Poolakaid, narodnikuid ja igasuguseid revolutsionääre.

Kõige tuntum Narõmi küüditatu oli Josif Stalin, kes elas seal 1912. aastal umbes kuu aega ja seejärel põgenes. 1930. aastatel kasvas Narõmimaa elanike arv 90 tuhandelt u 250 tuhandeni, põhiliselt kulakute massiküüditamise arvel. Kõiki sunnitöölisi ja vange on Narõmi piirkonnas Stalini ajal kokku arvatud ligi pool miljonit. Ka Eestist saadeti 1941. aasta küüditamise käigus mitmed väljasaatmisele määratud perekonnad Narõmi piirkonda.

Narõm oli linn 1601. aastast kuni 1924. aastani. Linna elanike arv, ligi 2300, oli kõige suurem 1880. aasta paiku. Narõm, mida loeti üheks kõige kaugemaks, karmimaks ja kardetumaks küüditamiskohaks asus omaaegse NSV Liidu geograafilise keskpunki lähedal.

Vene vanasõna ütleb selle trööstitu kandi kohta järgmist: «Jumal lõi Krimmi, kurat Narõmi.»

Loe ka neid

Tagasi üles