Saksa okupatsioonivägede vestmik näitab, milline oli suhtumine siinsesse rahvasse (2)

100 aastat tagasi kestis Eestis saksa okupatsioon, mis Eesti saartel oli alanud juba 29. septembrist 1917. Mandri-Eesti okupeerimine algas 20. veebruaril 1918. 25. veebruaril jõudsid Saksa väed Tallinna ja 4. märtsiks Narva. 3. märtsil kirjutati Brest-Litovskis alla rahuleping Venemaa ja Keskriikide vahel. Eestist jäi lepingu järgi Saksamaa valdusesse Saare-, Hiiu ja Muhumaa, mis moodustasid Saksa keiserliku kubermangu ja loeti Saksa riigi koosseisu. Eestimaa mandriosa jäi vormiliselt Vene võimu alla, seniks, kuni sinna ajutiselt sisse viidud Saksa väed olid kehtestanud riikliku korra. Bresti rahulepingu lisaprotokolliga 27. augustist loobus Venemaa ülemvõimust neis piirkondades.

Okupeeritud Läti ja Eesti alal kehtestati sõjaväevalitsus. Saksa sõjaväele kuulus seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Eestlased tõrjuti maa haldamisest kõigil tasanditel täiesti kõrvale. Eesti omariiklusest ei tahtnud okupatsioonivõimud midagi kuulda, vaid toetati baltisaksa aadlit eesmärgiga siduda Eesti ja Läti ala poolautonoomse hertsogiriigina Saksamaa külge.

Kohalikud sakslased juubeldasid Saksa vägede saabumise puhul. Oleviste kiriku pastor Elieser Traugott Hahn (1848 Komacha, Lõuna-Aafrika – 19. märts 1939 Burgdorf, Hannoveri lähedal) pidas 25. veebruaril õhtujutluse, kus ta muuhulgas võidurõõmsalt kuulutas, et «Reformatsiooni tulekust saadik ei ole meie maa ajaloos teist nii tähtsat päeva kui tänane, kus meie suurelt Saksa isamaalt meile on päästjad ja vabastajad tulnud/…/. Meie loodame, et Jumal meid hoiab veidra väikese riigivärdja eest, mis sisemiselt täiesti võimetu on.»

Ametlik keel Eestis oli saksa keel. Eesti keelt võis kasutada vaid suulises asjaajamises ja kuni oktoobrini ka erakirjavahetuses. See oli üks osa eestlaste ja lätlaste ümberrahvastamise kavast. Siiski ei saanud Saksa sõjaväelased igapäevases suulises suhtluses päris ilma kohaliku keeleta hakkama. Sellepärast trükiti Saksamaal 1918. aastal, eelkõige Saksa ohvitseridele mõeldud, taskuformaadis 91 leheküljeline saksakeelne raamatuke «Teejuht läbi Liivi-, Eesti- ja Kuramaa koos saksa-läti ja saksa-eesti keelejuhiga ja kaardiga.»

Raamatus antakse lühiülevaade nõndanimetatud Venemaa Läänemereprovintside ajaloost. Edasi kirjeldatakse kolme kohalikku rahvast: saksasi, lätlasi ja eestlasi. Muuseas märgitakse, et kuigi ka lätlased ja eestlased lootsid venelastest vabanemist, on nende, eriti küll lätlaste hulgas «võimalik spioonide leidmine», mis sakslaste puhul on täiesti välistatud. Ära on toodud kolme provintsi lühike poliitilis-geograafiline kirjeldus. Viljandi kreisi puhul märgitakse oluliste paikadena Viljani linna, Põltsamaad, Tõrvat ning Rõika-Meleski peeglivabrikut. Märgitakse, et selle viljaka ja jõuka maakonna Eesti elanikkond paistab silma tugeva saksa sugemetega ilu ja mõistusega ning räägivad puhast eesti kirjakeelt.

Vestmik lõppeb ajakohase hoiatusega: «ku teie mitte teete, mis ma keskin, ku teie waletate woi meid pättate, siis saate silma-pilk mahalastud!»

Siinkohal võiks ehk meenutata 1905. aasta karistussalga pealiku, Viljandi veretöö korraldaja Karl August Johann Maria von Sieversi kõne lõppu, pärast karistussalga lahkumist Tarvastust: «Kui mõisa herra sõna ja nõu ei kuulama, siis võite jälle vitsad ja mahalastud saada!»

Kogusime vestmikust kokku mõned iseloomulikumad ja hädavajalikumad saksa ohvitseri vestlusteemad suhtluses kohalike elanikega. Enamik neist lausetest on esitatud käskivas vormis või kõneviisis.

Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. 11. novembril 1918 alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus. 13. novembril annulleeris Nõukogude Venemaa valitsus Bresti rahulepingu ja sellega koos ka lisalepingus deklareeritud Baltimaadest loobumise. Lenin ja Trotski tahtsid Baltimaid iga hinna eest vallutada. Bolševike väed tulid maale otse lahkuvate Saksa vägede kannul.