Detektorist avastas Saaremaalt kaks 14. sajandist pärit matust

2017. aasta mai lõpus kaevas muinsuskaitseameti otsinguloaga detektorist Saaremaal ühelt metsalagendikult välja ammunooleotsa ning samast kaevendist paistis ka pealuu ots, ütles BNS-ile muinsuskaitseameti arheoloogia vaneminspektor Nele Kangert. Paarsada meetrit leiukohast eemal avastas detektorist kahe rauatüki kõrvalt veel teisegi kolju. Leidja peatas otsingud ning teavitas leiust muinsuskaitseametit.

Esmalt leiukohas käinud Saaremaa muuseumi arheoloog Garel Püüa tuvastas, et tegemist on kahe matusega. Juuni alguses viis muinsuskaitseamet leiukohas läbi väljakaevamised. Luustike puhastamist ja dokumenteerimist juhendas muinsuskaitseameti osteoloog Anu Kivirüüt.

Kangert märkis, et luustikud olid maapinnale üsna lähedal ning halvasti säilinud. Pikaajaline metsamajandamine oli aidanud puujuurtel luustikest läbi kasvada ning ilmselt olid osad luudest raiemasinate raskuse tõttu purunenud.

Kivirüüdi sõnul võis aru saada, et luustikud olid korrektselt ja kiirustamata maetud. Samas oli üks surnutest asetatud paremale küljele ning mõlema luustiku puhul oli aru saada, et millalgi pärast matmist on haud lahti kaevatud ja luid kas liigutatud või eemaldatud. Seetõttu tekkis kahtlus, et tegu võiks olla juba kiviajal surnutega. Kahtlust süvendas tõsiasi, et kaevamistel ei õnnestunud luustike juurest leida ühtegi leidu.

Luude lähemal uurimisel selgus, et tegu oli kahe täiskasvanuga, kellest üks oli hammaste kulumismustri järgi vähemalt 30 aastane, sõnas Kivirüüt. Puusaluude ja kolju põhjal oli tegemist mehega. Teise surnu kohta ei ole täpselt teada, kas tegu oli mehe või naisega. Kivirüüt sõnas, et kuna teise surnu tarkusehambad olid juba lõikunud, kuid luud olid veel kasvamisjärgus, suri ta 20-30 aasta vanuses.

Kummagi surnu juures ei ole kindel, millesse nad surid, kuid kindlasti olid mõlema inimese seljad eluajal suure koormuse all. Vanem mees oli kunagi vigastanud oma paremat käelaba, noorem inimene oli aga murdnud ühe parema roide, mis surma hetkel oli juba paranemas, lisas Kivirüüt.

Kuna täpne surmaaeg jäi kaevamiste järel teadmata, sest ammunooleotsa ja rauatüki seos luuleidudega polnud kontekstist eemaldamise tõttu kindel, võeti luustikelt raadiosüsiniku proovid. Kangerti sõnul selgus, et tegu polnud siiski haruldaste kiviaja matustega ning leitud inimesed olid surnud ilmselt 14. sajandil. Arvatavasti olid surnud ja ammunooleots sattunud pinnasesse enam-vähem samal ajal, lisas ta.

Tartu Ülikooli arheoloogi ja keskaja relvastuse asjatundja Ain Mäesalu hinnangul pärineb esimese luustiku juurest leitud rootsuga ammunooleots samuti 14. sajandi I poolest või siis sajandi keskpaigast.

Samas tõi Mäesalu esile, et tegemist ei ole 14. sajandi Eesti kontekstis tüüpilise nooleotsaga. Tema sõnul olid 14. sajandi ammunooleotsad Eestis valdavalt putke, mitte rootsuga. Rootsuga nooleotsad olid kasutusel näiteks Preisimaal.

Mäesalu sõnul on kirjalikest allikatest teada, et saarlaste ülestõusu mahasurumiseks tuli orduväele Preisimaalt abivägesid. Ta lisas samas, et luustike seotust toonaste sündmustega ei saa lõpuni väita.