/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/04/04/7750043t1h3f97.jpg)
Suurbritannia Kuningliku Seltsi toimetistes avaldatud uurimuse käigus analüüsisid ning kategoriseerisid teadlased sadade grööni vaalade (Balaena mysticetus) laule. Talve lõpul hakkavad needki haruldased veeloomad mõtlema soo jätkamisele ning praegune aeg on just parim vaalade laulu püüdmiseks, vahendab BBC.
Grööni vaalade elu on kaunis nutune olnud. Nende loomade traan on kõige paksem kõikidest kiusvaalalistest ning seega on loomad tihti inimese saamahimu hambusse jäänud. Põhjamaade põlisrahvad on samuti traditsiooniliselt grööni vaalu küttinud kuid üldiselt vähe ning jätkusuutlikult. Gröönimaa ja Teravmägede (ehk Svalbardi) vahele jäävas meres elavaid grööni vaalu on tööstuslikult püütud alates 17. sajandist ning kuigi sealne populatsioon on tänaseni vastu pidanud, ei ole nende olukord kiita. Tänaseks elab Gröönimaa vetes ainult umbes 200 grööni vaala.
Uurimisrühma juhtinud Kate Stafford Washingtoni ülikoolist peab seda populatsiooni küll väikeseks aga elujõuliseks. Staffordi töörühm analüüsis 184 eri laulu mis olid salvestatud aastatel 2010 kuni 2014, nii kevadel, suvel, sügisel kui talvel. «Küürvaalade laulu saab võrrelda klassikalise muusikaga, aga grööni vaalade muusika on nagu jazz,» ütles Stafford, «Nende hääl on vabam. Kuulates nelja aasta jooksul kogutud vaalalaule tegime avastuse, et mitte ükski laul ei kordunud aastast aastasse, igal aastajal laulsid vaalad uusi viise.»
Gröönimaa ja Teravmägede vahelist populatsiooni on Stafford viimased kümne aasta jooksul usinalt jälginud. Sealsete loomade elujõust annabki esmast tunnistust nende laulude rohkus, mida peetakse vaalade arvukuse indikaatoriks. Teistest vaalaliikidest laulavad vaid küürvaalad sarnaseid keerukaid laule, kuid nende laulud võivad kesta kuni kaks päeva, grööni vaalade viisijupid on pigem mõned minutid pikad ja väga erikõlalised.
Miks grööni vaalad laulavad on tänaseni teadmata. Arvatavasti on tegemist paaritumisrituaaliga, aga see ei seleta miks nende laulud on nõnda variatiivsed ja keerukad. Võimalik, et nagu mitmete lindude puhul kes lasevad kuulda keerukaid laule, on ka grööni vaalade paljunemisedukus sõltuv laulude mitmekülgsusest. Kuid milline täpne mehhanism selle taga seisab, pole tänaseks teada.
Peamine lauluaeg on grööni vaaladel talv, Arktilise mere polaarööpimeduses, mil nende kodust vett katab jää. Pimeduses ning jää all kõlavad nende kummastavad-ilusad hääled. «Grööni vaalad on ülivõrdelised loomad. Nad elavad 200 aastat, neil on paksem traan kui kõigil teistel vaaladel, kõige pikemad kiused ning suudavad kuni poole meetri paksusest jääkihist läbi murda,» ütles Stafford, «nad on arenenud säärasteks imelisteks vägitükkideks. Ma ei tea, miks nad nõnda märkimisväärselt laulavad, aga sellel peab põhjus olema.»
Grööni vaalade laulu saladused on alles avastamata. Seniks saame meie loodushuvilistena kuulate nende kaunist laulu ning mõtiskleda, mil määral on meie esteetikameelele ilusad hääled loomadele endale kunstilise naudingu allikaks. Kui see üldse võimalik on. Laulud erinevad tavalistest loomahäälitsustest oma keerukuse poolest ning üldiselt peavad laulvad looma ja linnud seda harjutama ning õppima, enne kui ülesande kõrgusele jõuavad. Selles osas meenutavad loomade laulud inimeste kunstilisi ponnistusi.