Satelliituuring: Antarktika liustikute kõhualune sulab üha kiiremini

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Maabumisjoon pole alati nõnda prominentne, kuid paljudel Antarktise liustikel on see taandumas

FOTO: SWNS.com/David Vaughan/Scanpix

Euroopa Kosmoseagentuuri satelliidilt Cryosat pärinevad vaatlusandmed kinnitavad juba kardetut. Antarktika mandrilt ookeanitesse voolavad jäejõud sulavad sooja merevee mõjul kiiremini ning seda just altpoolt, õhendades mere peale voolavat liustikuvoolust, vahendab BBC.

Nõndanimetatud maabumisjoon (grounding line) on taandumas. Maabumisjoon on piir, mille peal liustikujää puutub esmakordselt vastu ookeanipõhja ning šelfiliustik hakkab vaikselt maismaaliustikuks üle minema. Liustike kõhualune sulamine paneb selle piiri taanduma ning selle tagajärjel lõunamandrit ümbritsevaid meresid kattev jääkiht õheneb.

Cryosatiga tehtud uuring on esimene omalaadne, mis annab täieliku ülevaate Antarktika liustike veealusest sulamisest ning kogutud andmed seavad senised üksikud infokillud laiemasse konteksti. Kogu ettevõtmine on kaunis andmemahukas, sest nõuab üheaegu satelliidiga liustike voolus toimuvate pisimuudatuste jälgimist ning selle võrdlemist teadaoleva merepõhja kujuga. Kuid kui kord on asjale algus seatud, siis saab edaspidisi jälgimisi lihtsamalt sooritad.

Nooled näitavad liustike taandumise määra ning värvide merevee temperatuuri

FOTO: SWNS.com/David Vaughan/Scanpix

Uuringu juhtivautori Hannes Konradi Leeds'i Ülikoolist sõnul on perioodil 2010-2016 soojad mereveed sulatanud 1463 ruutkilomeetrit varem vastu merepõhja ulatunud jääd. «Kui võtta normaalseks taandumise kiiruseks 25 meetrit aastas, mis on enamvähem keskmine taandumiskiirus pärast viimase jääaja lõppu, võib ütelda, et Lääne-Antarktikas taanduvad 22 protsenti liustikest maabumisjoontest kiiremini kui oleks normaalne,» ütles Konrad BBC’le. Sääraseid järeldusi saab teha vaid uute vaatlusandmete põhjal.

Uued andmed näitavad, et Pine Island’i liustik, mis eelnevate uuringute järgi taandus tervelt kilomeetri aastas on rahunenud ning tänaseks on selle sulamine stabiliseerunud 40 meetrit aastas juurde. Kuid mitmed teised liustikud on jällegi kiiremini sulama asunud, näiteks Thwaite’i liustiku maabumisjoon taandub 420 meetrit aastas maismaa poole.

Thwaite liustik on paras murekoht, kuna selles esinev suur jää hulk võib sulades arvestatavalt tõsta maailmamere veetaset. Antarktika idarannikul ei ole liustikute maabumisjoonte taandumine nõnda tõtakas, vaid kolmel protsendil on täheldatud ebanormaalselt suurt kiirust, see tähendab üle 25 meetri aastas.

«Cryosat pakub meile enneolematuid võimalusi vaatluste täpsustamiseks. See annab meile pideva kontinendiülese vaate, eriti Antarktise servadel, kus toimub kõige enam muutuseid. Meil on kaheksa aasta jagu andmeid ning nõnda kaua kui Cryosat taevas püsib on meil uuele infole ligipääs garanteeritud,» ütles BBC’le Anna Hogg, töö kaasautor.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Geoscience.

Tagasi üles