Avastus: neandertallaste laiad lõuad ja ninad olid külma kliima, mitte jõhkardluse tunnus

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Neandertali mehe kuju Saksamaal

FOTO: Rupert Oberhaeuser/Caro/Scanpix

Meie vennasliik, neandertallased, on arvatavasti kõigile tuntud omalaadse koljukuju poolest. Suured lõuapärad ning kadestamisväärne nina andsid neandertallastele laia näo mida mõnel pool on hinnanguliselt seostatud primitiivsuse ja brutaalsusega. Kuid nende iseäralike näovormide taga peitub hoopis suurepärane kohastumus külma kliima jaoks, selgub hiljutisest uuringust.

Suurbritannia Kuningliku Seltsi toimetistes ilmunud uuringus analüüsiti mitmeid iidseid ja kaasaegseid kolpasid, mis kuulusid kas Homo neanderthalensis'isele, Homo sapiens'ile või Homo heidelbergensis'ele, mõlema tuntuma inimliigi Aafrikas elanud suguvennale. Üks üheteistkümnest Homo sapiens’i pealuust pärineb jääajast.

Kokku 15 kolpa, millest loodi kolmemõõtmelised mudelid ning seejärel simuleeriti nii lõugade võimsust kui õhu liikumist ninades. Senine arvamus, et neandertallaste lõuad oli eriti võimsad ning nad kasutasid suud niiöelda kolmanda käena, haardemehhanismina, on vale. Kõigi kolme inimliigi lõugade jõudlus oli võrdväärne. Üllatav oli aga tänapäeva inimese hammustuse tugevus. Kuigi võrreldas vanemate suguvendaga pole meie lõualuud eriti suured, suudame hammustada märkimisväärse tõhususega.

Rääkides konkreetselt neandertallastest, siis õhu liikumist simuleerivad programmid paljastasid, et suurt suuõõnt vajasid neandertallased hoopis külma õhtu niisutamiseks ning soojendamiseks. Esimeste eurooplaste hulka loetud neandertali inimesed elasid väga erinevates keskkondlikes tingimustes, alate subtroopikast kuni parasvöötme põhjaaladeni. Olles kaugel inimese hällist Aafrikast, kus õhk on tunduvalt soojem, kohastusid neandertallaste koljud külmale õhule suurendades suuõõnt, et enne kopsudesse minemist saaks õhk vähekegi soojeneda. Nõnda said neandertallased ilmselt vältida mitmeid külmetushaiguseid, mis neid muidud vaevanud oleksid.

Neandertallaste ninad olid aga 29 protsenti suuremad kui inimestel. Töö kaasautor Chris Stringer sõnas The Guardianile: «Neandertallaste energiavajadus oli meiega võrreldes hiiglasuur. Nad liikusid palju ringi, neil oli tõenäoliselt kehvemad riided ning pidid seetõttu palju rohkem oma keharasvast ära põletama, et soojas püsida.»

Suurema hulga kütuse põletamiseks on vaja rohkem hapniku ning neandertallaste suured ninasõõrmed arenesid välja toetamaks kiiresti kütvat ainevahetust. Täiskasvanud neandertallane vajas päevas ligi 4500 kalorit energiat, mis on umbes kaks korda rohkem kui tänapäeva inimene peab endale päevaga sisse sööma. Toidust sellise energiahulga kätte saamiseks pidi neandertali inimene ka korralikult hingeldama.

Maailma vanimate koopamaalingute autor La Pasiega koobastes oli neandertali inimene

FOTO: Standish/Pike/Hoffmann/SWNS/Scanpix

Viimasel ajal on ilmunud välja mitmeid avastusi meie vanemate suguvendade kohta. Näiteks maailma vanimad koopamaalingud Hispaanias on raudselt neandertallaste looming, sest sel ajal polnud Homo sapiens veel varbaotsagi Aafrika savannidest välja pistnud. Võib ka arvate, et neil esines märkimisväärne vaimuelu, neandertallaste matuspaikadest võib leida hauapanustena jälgi religioonist.

Näib, et mida arenenumad on teadlaste tööriistad, seda täpsemaid järeldusi nad neandertallaste kohta teha saavad. Praegu tundub vähemalt siinkirjutajale, et uued avastused lähendavad neandertali inimest hingeliselt meile ning mõte kipub spekuleerima, milline oleks olnud maailm, kus edukaks osutusid kaks inimliiki. Näib, et populaarne arusaam neandertallastest kui primitiivsetest jõhkarditest ei pea paika.

Tagasi üles