Tõetera muistsetes saagades: viikingid võisid navigeerida nõiduslike «päikesekivide» abil

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tänapäevaste entusiastidel loodud pikklaeva ehk drakkari koopia

FOTO: Seeberg/Caro/Scanpix

Atlandi meresid valitsenud ning hirmutanud põhjala viikingid olid sadu aastaid oma maailmanurga parimad seilajad. Pärimusest on teada, et mereretkede jaoks tarvitasid viikingid maagilisi päikesekive, mis näitasid neile kätte päikese asukoha ka pilvise taeva puhul. Kuningliku Seltsi toimetistes avaldatud simulatsioonid näitavad, et see ei pruugigi olla folkloorne liialdus, vaid päikesekivid võisid päriselt olemas olla, vahendab Science.

Mitut sorti mineraalid murravad puhtal kujul valguse kaheks sääreselt, et tekkinud kujutist dubleeritakse üks jäljend teise suhtes nihkes. Selliste kristallide hulka kuuluvad turmaliin, booririkas ränikivim, kordieriit, rauda ja magneesiumi sisaldav silikaat ning kaltsiit, kaltsiumkarbonaadi üks esinemisvorm. «Kuningas Olafi saagas» mainitakse päikesekivisid kui väärtuslike esemeid, mille abil kursi määrati. Viikingid teadsid neist kolmest kindlasti kaltsiiti, mida tunti kui Islandi kivi.

Islandilt leitud kaltsiiditükk, mille sarnaseid võisid viikingid tuhande aasta eest navigeerimiseks kasutada

FOTO: Mary Evans/Natural History Museum/Scanpix

Kui läbi sellise kristalli vaadata pilvisel päeval taevast õnnestub kindlaks määrata päikese asukoht. Vaadates taevast läbi kristallitüki tuleb seda keerata sääraselt, et läbi selle murduva valguse jäetud kujutised on võrdväärse heledusega. Seejärel on võimalik näha läbi kristalli päikese asukohale viitavaid polariseerunud halo.

Budapesti ülikooli teadlased eesotsas biosfüüsik Gábor Horváth'iga simuleerisid teoreetilist merereisi Bergeni linnast Norras Hvarfi, mis oli viikingite koloonia Gröönimaa kagurannikul. Kõik 3600 simuleeritud merereisi leidsid aset kas kevadisel või suvisel pööripäeval. Simulatsioonid erinesid omavahel peale kuupäeva kolmest küljest: pilvkate, mis päeva jooksul muutus, päikesekivina kasutatud kristalli poolest ning kristalli kasutamise tihedusest.

Tulemused on üllatavad ning isegi rõõmustavad. Tuleb välja, et kui teoreetiline navigaator piisavalt tihti oma kristalliga päikese asukohta kindlaks määras, õnnestus peaaegu kõigil simuleeritud laevadel jõuda Gröönimaale. Kõige tõhusama oli päikesekiviga konsulteerida vähemalt iga kolme tunni tagant ning sama palju ennelõunal kui õhtu poole. Hommikused navigatsioonid kippusid laeva juhtima liiga põhja poole ning pärastlõunased jällegi lõunasse.

Kõik kolm kivimit, kaltsiit, korderiit ja turmaliin, olid oma tõhususes võrdsed. Simuleeritud reiside puhul oli kõige mõjukamaks faktoriks päikesekivi kasutamise tihedus. Kui kursi parandati harvemini võis Gröönimaale jõudmine langeda lausa juhuseni, ehk siis kohale jõuti vaid pooltel kordadel. Eeldades, et seilati vaid päevasel ajal drakkari keskmisel kiirusel ehk 11 kilomeetrit tunnis, võttis reis Bergenist Hvarfi aega kolm nädalat.

Legendidel näib tõepõhi taga olla ning maagilised päikesekivid olid pilvistel põhjameredel seilavatele viikingitele, kes ei tundnud kompassi ega ka keerukamaid navigeerimisriistu, asendamatu abivahend. Jääb üle vaid meenutada Arthur C. Clarke’i aforismi: «Iga piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu nõidusest.» Ehk leidub lähiajal Thor Heyerdali laadne seikleja, kes iidsed tehnikad päriselt proovile paneb.

Tagasi üles