Postimehe kajakakaamera: esimene kisma pesa ründavate konkurentidega

Aastaid Postimehe toimetuse akna taga pesa teinud kalakajaka paar on taas eelmise aasta haudepaika üles turgutamas. Postimehe otsepildi vahendusel saab jälgida, kuidas kulgeb linnakajakate kevad.

«Postimehe toimetuse hoovis on kajakapaar oma pojukestega iga-aastased külalised, põhjustades ühtaegu nii elevust kui ka hirmu,» kirjeldab iga-kevadist kajakatralli fototoimetuse juhataja Erik Prozes. Nagu 2014. aasta videost näha, ei ole kõrgel katuseharjal pesitsemine aga ilma oma ohtudeta ning varasematel aastatel on kajakapojad ühel hetkel katuselt maha potsatanud ning seejärel mööda maad ringi toterdama hakanud, vanalinnud nende kohal kaitsvalt tiirutamas.

Oma seekordselt rändelt lõunasse jõudsid kajakad, kelle toimetus on ristinud Jaaniks ja Hildaks, tagasi aprilli teise nädala keskel. Hetkel ehitavad nad veel pesa, mis tähendab, et muneminegi ei saa enam kaugel olla. Reeglina muneb kalakajakas mai alguses pooleteise- kuni kahepäevaste vahedega kolm oliivhalli tumedate laikudega muna. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25-26 päeva.

16. aprillil jõudis pesale juba ka esimene huviline, kelle eest seda kaitsta tuli. Hilda tuli toidupalukesega ja kugistas kõik nahka, Jaan peab ise vaatama, kuidas saab. Harjuti pesaga ja valvati, et keegi teine seda ei hõivaks – huviline oli pesale juba silma peale pannud ja käis pesa ümber tiirutamas.

17. aprilli varahommikul läkski juba kismaks. Tõenäoselt tahtis sissetungija Jaani ja Hilda pesa ära võtta, kuid lõpuks tehti talle siiski selgeks, et targem oleks mujal omale kohta otsida.

Kuidas Jaani ja Hilda 12. aprillil pesa punusid, saab vaadata alljärgnevast kokkuvõttevideost:

«Kajakad munevad alati kolm muna. Kui vähem, siis võib kahtlustada kas vanalindude ebapädevust pesitsemisel, liigset vanust või siis negatiivset linnakeskkonna mõju,» kirjeldas ornitoloog Marko Mägi, kui küsisime temalt, mida eelseisva kuu puhul silmas pidada. «Kuna pesa on ka otse akna taga ja väga avatud kohas, siis tasub silmas pidada, mida teevad ümberkaudsed varesed ja hõbekajakad, sest nad on väga maiad sööma mune ja ka noori poegi.»

Kalakajakad Jaan ja Hilda on Postimehe Maakri tänava toimetuse taga pesa pununud juba aastaid. Näiteks avaldas Postimees oma maha kukkunud poegi kaitsva kajakapaari kohta video juba neli aastat tagasi:

Kalakajakas looduses ja linnas

Miks tulevad kajakad linna? Linnuökoloog Marko Mägi sõnul ei erine nende kolimismotiivid kuigi palju inimeste omadest.

«Vastus on täpselt sama, mis inimeste puhul - mugavus ja rohked võimalused. Linna on koondunud meeletu hulk energiat nii soojuse kui toidu näol ja kõigi loodusseaduste kohaselt koonduvad isendid ressursirohketesse piirkondadesse ja asustustihedus võib kasvada kordades suuremaks kui looduslikes elupaikades. Pole siis ime, et loodus linna trügib, sest kõik tahavad sellest küllusemaast osa saada. Sageli küll kaasnevad linnaeluga negatiivsed küljed – kasvõi see, et linnakodanikud üritavad näiliselt abitut kajakapoega «päästa» -, kuid sageli on kasud kahjudest suuremad.

Looduses asustab kalakajakas, nagu nimestki arvata võib, ennekõike mererannikute, suuremate jõgede ja järvede äärseid piirkondi. Sageli võib teda näha sadamate ümbruses ja tihtipeale saadavad nad ka laevasid. Linnade kõrghoonete katustel on kajakatele tõenäoselt küll vähem süüa, samas on need aga oluliselt turvalisemad pesitsuspaigad, kus on palju väiksem oht pesarüüste ohvriks langeda.

Kui looduses pesitsevad kalakajakad tavaliselt kolooniatena, tehes vetikatest ja kõrtest pesa kõrgematele kohtadele nagu kaljudele, kividele, väikesaartele või põõsaste otsa, siis linnadesse neid massiliselt ei koondu. Kui nad linnadesse satuvadki, toimub pesitsemine eraldi või kahe-kolme paari kaupa. Kui looduses toituvad nad kaladest, raibetest, konnadest, ussidest, väiksematest närilistest, marjadest ja idanevatest teradest, kohati ka haudenaabri munadest ja järglastest, siis linnas käivad nad toidupoolist otsimas ennekõike muruplatsidelt ja -väljakutelt.

«Kajakad on linna tingimustes kõigesööjad: friikartulid, laokile jäänud toit ja prügikastist leitav, kuigi see on küll rohkem vareste mängumaa, kuid osa saavad sellest ka kajakad, ning loomulikult merest, jõest või prügilast leitav. Kajakad käivad aga meelsasti ka asulate lähedastel põldudel vihmausse ja muid selgrootutid otsimas. Toiduotsingutel võivad nad vajadusel lennata paarikümne kilomeetri kaugusele,» kirjeldas Marko Mägi linnakajakate toidulauda.

Tagasi üles