Postimehe kajakakaamera: Jaan ja Hilda on asunud pesale hauduma

Aastaid Postimehe toimetuse akna taga pesa teinud kalakajaka paar on taas eelmise aasta haudepaika üles turgutamas. Postimehe otsepildi vahendusel saab jälgida, kuidas kulgeb linnakajakate kevad.

«Postimehe toimetuse hoovis on kajakapaar oma pojukestega iga-aastased külalised, põhjustades ühtaegu nii elevust kui ka hirmu,» kirjeldab iga-kevadist kajakatralli fototoimetuse juhataja Erik Prozes. Nagu 2014. aasta videost näha, ei ole kõrgel katuseharjal pesitsemine aga ilma oma ohtudeta ning varasematel aastatel on kajakapojad ühel hetkel katuselt maha potsatanud ning seejärel mööda maad ringi toterdama hakanud, vanalinnud nende kohal kaitsvalt tiirutamas.

Oma seekordselt rändelt lõunasse jõudsid kajakad, kelle toimetus on ristinud Jaaniks ja Hildaks, tagasi aprilli teise nädala keskel. Hetkel ehitavad nad veel pesa, mis tähendab, et muneminegi ei saa enam kaugel olla. Reeglina muneb kalakajakas mai alguses pooleteise- kuni kahepäevaste vahedega kolm oliivhalli tumedate laikudega muna. Hauvad mõlemad vanemad kokku 25-26 päeva.

20.-21. mai - vahetus vahetuse järel

Nagu juba kirjutanud oleme, hauduvad kajakad vaheldumisi - pesal istub nii emane kui isane lind. Kuivõrd haudumine kestab alla kuu, võib juba lähiajal pisiperet oodata. Eks näis, kuidas väikeste käsi see kevad käib.

16. mai - kajakate armumäng

Kergesti erutujad võiksid seda klippi vaadata pigem sellisel ajal, kui pole tööl või autoroolis ja saavad endale lubada tähelepanu kaldumist looduse kutsele.

13. mai - kajakad emadepäeva ei pea

Tänaseks ei ole Jaani ja Hilda pesal veel pisikest peret näha ning haudumine jätkub. Igatahes püsib paar koos ja hoiab pesa.

12. mai - kord haun mina, kord sina

Linnud valmistuvad haudeperioodiks ja harjutavad kordamööda pesal istumist. Kuigi nad on pesa päevade viisi vooderdanud, täiendanud ja kohendanud, ei paista see ikka veel küllalt mugav olevat. Hilda sätib end pesale nii- ja naapidi ja paigutab oksaraage ringi kuniks rahulolematus saab taas võitu ja järg läheb Jaani kätte.

9. mai - tüli läbi, haudumine jätkub

Eilsest tülist hoolimata läheb elu edasi. Üks noorperest valvab pesa, kuniks teine ära käib ning hiljem taas haudumist jätkab.

8. mai - pesa on valmis, kuid toimuvad ka esimesed tülid

Linnud on juba mõnda aega pesal istunud, kuid näib, et nagu inimestel, nii tuleb ka kajakatel lasteoote ajal ette pingeid ning üksteise peale hääle tõstmist.

Küll aga on tekkinud natuke kahtlusi selle osas, mida nad seal hauvad. Nimelt tegid Postimehe fotograafid pesast ülevalt poolt pilti ning vähemasti tol hetkel pesas muna ei paistnud. Selle asemel oli seal aga mingit paberi- või riidenutsakat.

Jaan ja Hilda pesal.

FOTO: Erik Prozes / Postimees

25. aprill - kakluste vaheajal tuleb ka iseenda eest hoolt kanda

Kajakad korrastavad sulgi. Maakri tänava sulepuhastussalongis on nii, et kes toob suled puhastusse, see ka puhastab need ise ära. Tõsisemalt aga on lugu nii, et lindude elukvaliteet sõltub suuresti nende sulgede seisukorrast ning seetõttu on igapäevane sulepuhastusrituaal väga oluline ja suurt pühendumist nõudev tegevus.

24. aprill - pesa kaitsmine jätkub

Jätkuvad lahingud pesa pärast. Sissetungijad ei anna asu ning Hildal tuleb taas kord südikust näidata ja pesa eest seista.

23. aprill - kuidas suudab Jaan püsti seistes magada?

Munemiseni ei ole kajakapaar ikka veel jõudnud. Küll aga jäi täna silma, et üks lindudest (tõenäoselt Jaan) seisis mõnda aega korstna otsas ning magas, nokk tiiva vahele pööratud.

Linnuökoloog Marko Mägi sõnul on sellise magamisasendi põhjus lihtne – lind kaotab noka kaudu märkimisväärsel hulgal soojust e energiat ning kadude vältimiseks pistetaksegi nokk tiiva vahele sooja. Jahedas käitub niimoodi suur osa lindudest.

Kuidas nad aga püstijalu magada suudavad?

«Lihtne vastus oleks - linnud on seda asendit kümneid miljoneid aastaid harjutanud ja seega tuleb see neil väga hästi välja,» selgitas Mägi.«Natuke keerulisemaks minnes - ka see asend on energiasäästlik. Esiteks seepärast, et üks jalg pannakse sulestikku sooja ja lind ei kaota soojas oleva jala kaudu energiat. Oluline on seegi, et asend ise on energiasäästlikum, sest selle hoidmiseks ei pea lind ise suurt vaeva nägema - linnu jalas olevad liigesed «lukustuvad» automaatselt ja nii ei pea asendi hoidmiseks energiat kulutama – energiat nõuab vaid asendist väljumine.»

22. aprill - juurdeehitustööd jätkuvad

Olles korduvalt pesa mugavust katsetanud, jõudsid kajakad järeldusele, et tuleb teha juurdeehitustöid. Usinad linnud saalisid edasi-tagasi – küll toodi raage pesa tugevduseks, küll samblatutte vooderduseks.

18. aprill - pesa juba peaaegu valmis

Enamasti on need tegusad linnud kuskil asjatamas ja pesa ootab omapäi, aga ega nad kaugele söanda minna. Pesal hoitakse pidevalt pilk peal ja niipea, kui keegi üritab tühjalt seisva pesaga tutvust teha, on mõlemad platsis ning kuulutavad lähenejale häälekalt enda omanikuõigusi. Hilda teeb naiivitarile säru – pole vaja nii sinisilmne olla ja arvata, et miljonivaatega pesa on omanikuta.

16. aprill - esimene pesakaitse vajadus

Täna jõudis pesale juba ka esimene huviline, kelle eest seda kaitsta tuli. Hilda tuli toidupalukesega ja kugistas kõik nahka, Jaan peab ise vaatama, kuidas saab. Harjuti pesaga ja valvati, et keegi teine seda ei hõivaks – huviline oli pesale juba silma peale pannud ja käis pesa ümber tiirutamas.

17. aprilli varahommikul läkski juba kismaks. Tõenäoselt tahtis sissetungija Jaani ja Hilda pesa ära võtta, kuid lõpuks tehti talle siiski selgeks, et targem oleks mujal omale kohta otsida.

12. aprill - pesa vajab punumist

Kuidas Jaani ja Hilda 12. aprillil pesa punusid, saab vaadata alljärgnevast kokkuvõttevideost:

«Kajakad munevad alati kolm muna. Kui vähem, siis võib kahtlustada kas vanalindude ebapädevust pesitsemisel, liigset vanust või siis negatiivset linnakeskkonna mõju,» kirjeldas ornitoloog Marko Mägi, kui küsisime temalt, mida eelseisva kuu puhul silmas pidada. «Kuna pesa on ka otse akna taga ja väga avatud kohas, siis tasub silmas pidada, mida teevad ümberkaudsed varesed ja hõbekajakad, sest nad on väga maiad sööma mune ja ka noori poegi.»

Kalakajakad Jaan ja Hilda on Postimehe Maakri tänava toimetuse taga pesa pununud juba aastaid. Näiteks avaldas Postimees oma maha kukkunud poegi kaitsva kajakapaari kohta video juba neli aastat tagasi:

Kalakajakas looduses ja linnas

Miks tulevad kajakad linna? Linnuökoloog Marko Mägi sõnul ei erine nende kolimismotiivid kuigi palju inimeste omadest.

«Vastus on täpselt sama, mis inimeste puhul - mugavus ja rohked võimalused. Linna on koondunud meeletu hulk energiat nii soojuse kui toidu näol ja kõigi loodusseaduste kohaselt koonduvad isendid ressursirohketesse piirkondadesse ja asustustihedus võib kasvada kordades suuremaks kui looduslikes elupaikades. Pole siis ime, et loodus linna trügib, sest kõik tahavad sellest küllusemaast osa saada. Sageli küll kaasnevad linnaeluga negatiivsed küljed – kasvõi see, et linnakodanikud üritavad näiliselt abitut kajakapoega «päästa» -, kuid sageli on kasud kahjudest suuremad.

Looduses asustab kalakajakas, nagu nimestki arvata võib, ennekõike mererannikute, suuremate jõgede ja järvede äärseid piirkondi. Sageli võib teda näha sadamate ümbruses ja tihtipeale saadavad nad ka laevasid. Linnade kõrghoonete katustel on kajakatele tõenäoselt küll vähem süüa, samas on need aga oluliselt turvalisemad pesitsuspaigad, kus on palju väiksem oht pesarüüste ohvriks langeda.

Kui looduses pesitsevad kalakajakad tavaliselt kolooniatena, tehes vetikatest ja kõrtest pesa kõrgematele kohtadele nagu kaljudele, kividele, väikesaartele või põõsaste otsa, siis linnadesse neid massiliselt ei koondu. Kui nad linnadesse satuvadki, toimub pesitsemine eraldi või kahe-kolme paari kaupa. Kui looduses toituvad nad kaladest, raibetest, konnadest, ussidest, väiksematest närilistest, marjadest ja idanevatest teradest, kohati ka haudenaabri munadest ja järglastest, siis linnas käivad nad toidupoolist otsimas ennekõike muruplatsidelt ja -väljakutelt.

«Kajakad on linna tingimustes kõigesööjad: friikartulid, laokile jäänud toit ja prügikastist leitav, kuigi see on küll rohkem vareste mängumaa, kuid osa saavad sellest ka kajakad, ning loomulikult merest, jõest või prügilast leitav. Kajakad käivad aga meelsasti ka asulate lähedastel põldudel vihmausse ja muid selgrootutid otsimas. Toiduotsingutel võivad nad vajadusel lennata paarikümne kilomeetri kaugusele,» kirjeldas Marko Mägi linnakajakate toidulauda.

Tagasi üles