Maguskartuli genoomis peituvad polüneeslaste ajaloo saladused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arvatavasti lahknesid Polüneesia ja Lõuna-Ameerika maguskartulitõud enne inimesed jõudmist Vaikse ookean saartele

FOTO: ©The Image Works/TopFoto/Scanpix

Kui maadeavastaja James Cooki juhitud ekspeditsiooni liikmed 18. sajandi lõpus esimeste eurooplastena Polüneesiasse jõudsid siis leidsid nad lisaks maa pärisperemeestele eest ka maguskartulid, taimed mida oli seni vaid Ameerika mandril nähtud. Üks Cooki ekspeditsiooni võetud proov säilib kuivatatuna tänaseni ning on sattunud polüneeslaseid uurivate teadlaste hulgas vastuolu keskmesse. Värsked andmed annavad mõista, et polüneeslased ei pruukinud üldse Lõuna-Ameerikaga kontaktis olla nagu pikalt on arvatud.

Ajakirjas Current Biology avaldatud uurimuse autori Pablo Muñoz-Rodríguez'i sõnul oli avastus polüneeslaste mereteede kohta õnnelik juhus. «Meil polnud plaanis [polüneeslaste rännakute] antropoloogilist küsimust uurida aga ühel hetkel taipasime, et selleks on meil andmed olemas,» ütles Oxfordi ülikooli botaanik Muñoz-Rodríguez Nature'ile.

Küsimus seisneb mõistatuses, millal maguskartul ehk bataat (Ipomoea batatis) Vaikse ookeani saartele jõudis. Seni oli peetud bataadi esinemist Polüneesias tõendiks, et sealsed inimesed olid kunagi seilanud Lõuna-Ameerika läänerannikuni välja, magusa juurika endaga kaasa võtnud ning seda kasvatama hakanud. Uurides taime genoomi selgub, et bataat pidi saartele keset ookeani iseseisvalt jõudma. Kuigi Thor Heyerdali «Kon-Tiki» teooria, et Lõuna-Ameerika rahvad asustasid Polüneesia, ei pea vett, siis maguskartul tegi selle rännaku siiski ise läbi.

Teekond selle järelduseni oli mitmeharuline. Esmalt uuriti tänapäevaste maguskartulite genoomi ning võrreldi neid metsikute sugulaste jagudega. Avastati, et üks neist metsikutest taimedest, Ipomoea trifida, asub sugupuud pidi tunduvalt lähemalt kui teised ning seega said botaanikud väita, et need kaks taime pärinevad ühisest eellasest. Taimede genoomid paljastasid veel, et pärast liikide lahknemist pidid need veel kuni poolesaja tuhande aasta jooksul omavahel paljunema, luues hübriide.

Järgmiseks võeti võrdluse alla tänapäevased bataadid Lõuna-Ameerikast ning Vaikse ookeani saarte bataadid. Muu hulgas võeti proove ka Cookiga koos rännanud loodusloolaste Joseph Banksi ja Daniel Solanderi korjatud maguskartulist. Selgus, et Polüneesia bataadid, nende hulgas ka 250 aastat vana asitõend, ning Lõuna-Ameerika mugulad lahknesid omavahel umbes 100 000 aastat tagasi. Seega ammu enne kui saartel astus inimese jalg. Polüneeslased pidi oma kodusaartele jõudes juba maguskartuli eest leidma.

Möödunud sajandi algusest pärinev joonistus Polüneesia külaelust

FOTO: Mary Evans Picture Library/Scanpix

Eelnevad uuringud on demonstreerinud, et bataatide seemned saavad teoreetiliselt mööda merehoovusi levida ning säilitavad seejärel oma idanemisvõime. Muñoz-Rodríguez'i juhitud töörühm näitas, et taimede selline levik üle Vaikse ookeani leidis ka päriselt aset. Kuid bataadi iseseisev seilamine lööb mõrad teooriasse, et polüneeslased jõudsid Lõuna-Ameerikani. Bataadi leidumist Vaikse ookeani saartel peeti peamiseks tõendiks sääraste merereiside kohta.

Leidub neid, kes botaanikute väidetega ei nõustu. Polüneeslaste ajaloo ja rännete uurija Lisa Matisoo-Smith Otago ülikoolist Uus-Meremaal ütles Nature’ile, et uue uuringu metoodika on kaheldav ning nõnda põhjapanevatena näivad järeldused eiravad teisi kaudseid tõendeid. Matisoo-Smithi eelnevad uurimused on keskendunud kanade DNA uurimisele ning see töö omakorda pakub kaudseid asitõendeid polüneeslaste ulatusliku rände teooriale. Samuti heitis Matisoo-Smith Muñoz-Rodríguez'i töörühmale ette iidse DNA käitlemise hea tava ignoreerimist. Kuid seegi on vastuoluline etteheide, sest taimede säilmed lagunevad aja jooksul teistmoodi kui loomsed proovid ning seega võib käitlemistavade eiramist pidada õigustatuks.

Muñoz-Rodríguez'i töö ei võta arvesse ka keelelisi märke, mis näikse viitavat osalisele kontaktile Vaikse ookeani saarte ja Lõuna-Ameerika vahel. Kuigi asjatundjate vahel ei valitse konsensust kipuvad mitmed teadlased arvama, et bataadi mereretked lükkavad ümber otsesed tõendid polüneeslaste rännakute kohta. Samas ei kinnita need ka vastupidist. Parim, mida hetkel väita saab, on, et tõendeid pole kummagi veendumuse kinnitamiseks. Polüneeslased võisid tõesti kunagi jõuda Ameerika mandrini, aga kindlalt seda väita ei saa.

Tagasi üles