Akadeemik Enn Tõugu: kus on meie teaduse alfanaised?

Admiral Grace Hopper on programmeerimiskeel COBOLI vanaema.

FOTO: James S. Davis / US Navy / Avalik omand

Tippteaduses torkab tugevalt silma naiste vähene esindatus. Põhjused on kultuuris ning muutused tulevad aeglaselt, kirjutab akadeemik Enn Tõugu

Ajakirjas Nature ilmus märtsi lõpus kirjutis naiste olulisest rollist küberkaitses1 ning vajadusest neid sinna kaasata. Hinnanguliselt vajatakse maailmas 2020. aastaks täiendavalt kaht miljonit spetsialisti küberkaitse alale ning nimetatud artikli põhjal sobivad selleks hästi just naisteadlased. Selles loos on osutatud ka ühelt poolt küberkaitse valdkonnas tegutsevate naiste saavutuste ja teiselt poolt nendele tavaliselt antava hinnangu vastuolule. President Barack Obama määras Melissa Hathaway esimeseks USA küberkaitse korraldajaks (acting senior director for cyberspace), kelle ülesanne oli moodustada USA laevastiku, lennuväe ja jalaväe küberkaitsjatest ühtne üleriigiline struktuur. See ülesanne nõudis suurte egodega kindralite ja admiralide koondamist koostöövõimeliseks meeskonnaks. Vestlesin selle võimeka naisega, kui ta viibis 2009. aastal küberkaitse konverentsi plenaaresineja Tallinnas ja tegi tolle aja küberkaitse olukorrast huvitava ülevaate. Kuid samast Nature kirjutisest selgub ka, et (FBI esimese direktorina – toim) tuntud J. Edgar Hoover vallandas omal ajal tema juhitud luurefirmast kõik naisagendid ja omastas isiklikult FBI jaoks töötanud Elizebeth Smith Friedmani tulemused koodimurdmise alal.

Vaatan nüüd käesoleva loo pealkirjas toodud küsimust mulle tuttava teadusmaailma kontekstis, haarates küberkaitse kõrvale ka infotehnoloogia valdkonna. On selgelt näha, et meie teaduse tipus on suur meeste ülekaal. Minu pikaajaline kogemus näitab aga hoopis, et just targad naised on olnud arvutiteaduses parimad eksperimetaatorid-programmeerijad. Seletus võib olla järgmine. Kui tubli meesprogrammeerija hakkab silma paistma, siis juhtub harilikult nii, et peagi pakutakse talle mingit ülemuse kohta, esialgu väikest, kuid varsti tekib tal ka võimalus tõusuks karjääriredelil. Naisteadlastelt seda ei oodata.

Mul on olud väga andekaid naiskolleege, kes on nautinud oma tööd uute algoritmide ja programmide väljamõtlemisel. Nende isiklik karjäärimudel pole hoopiski ette näinud ei suureks ülemuseks saamist ega tihtipeale isegi nende andekate naiste jaoks küllalt kerget tegevust – doktoritöö kirjutamist. Neile lihtsalt meeldib töö uute algoritmide ja programmidega. Tahan siin ühe näite tuua ilma nimesid nimetamata. Mul on olnud Küberneetika Instituudis võimalus töötada aastaid koos ühe üliandeka naisteadlasega. Ta oli noore neiuna lõpetanud Moskva Ülikooli koos maailmakuulsaks saanud matemaatikute J. Manini ja V. Arnoldiga. Ta oli töö kõrval omandanud ka PhD teaduskraadi, kuid tema lemmiktegevuseks jäi tarkvaraarendus. Piiride avanemisel lahkus ta Eestist ning sai tööd Stanfordi Ülikooli juures toimivas tarkvarafirmas, kus ta tegutseb tänaseni, olles ammu pensioniealine.

On näha ka teist põhjust, miks teaduse tipus ei ole naisi. Nimelt on teaduse tipus paratamatult kitsas. Tuleb võidelda ressursside pärast, olgu selleks raha, seadmed või inimesed. Siin paistab olevat loomulik koht alfaisastele, kes on valmis mõõka täristama ja muskleid kasutama. Kui leidubki mõni noor ja agar naisteadlane, kes oskab enda eest seista sama hästi kui mehed, siis kogemustega ätid teaduse tipus näevad temas pigem edasitrügijat neidu, kellele pole selline käitumine meie kultuuris sobilik – neiu peab ju end üleval nagu alfaisane. Seevastu noorele mehele toob selline käitumine teaduses pigem lugupidamist – vaat kui hea organisaatoriga on tegemist.

Ühe esimese ja eriti pikaealise programmeerimiskeele COBOL idee tuli möödunud sajandil silmapaistvalt naiselt Grace Hopperilt[2], kelle elulugu on omane edukale naisteadlasele informaatika alal. Ta püüdis teise maailmasõja alguses sõjaväkke pääseda, kuid sale neiu jäi seal värava taha, kuna tema pikkuse ja kaalu suhe ei mahtunud sõjameeste normidesse. See-eest leidis ta andeka matemaatikuna tööd esimeste arvutite programmeerijana, sidus end siiski sõjameestega ja teenis arvutiteadlasena välja admirali auastme. Sõjamehed hakkasid COBOLit tugevalt toetama andmetöötluse programmeerimiseks, mis tagas keelele kindla leviku. COBOL on tõeliselt pikaealine keel, mis on veel tänaseni vajalik vana käigusoleva tarkvara toetamiseks.

Admiral Grace Hopper on programmeerimiskeel COBOLI vanaema.

FOTO: James S. Davis / US Navy / Avalik omand

Admiral Grace Hopper on COBOLI vanaema.

Ka meil on selles vallas midagi pakkuda. Omal ajal hästi tuntud programmeerimiskeele Malgol autor on Malle Kotli. Ta tegi sellele möödunud sajandi populaarsele keelele ise ka translaatori. Umbes samal ajal (1967. aastal) tegi oma doktoritöö varaseid tehisintellekti meetodeid kasutades Reet Parmas Pukk, olles selle teemaga tublisti ajast ees. Kumbki neist ei sidunud end edaspidi teadusega. Põhjusi tuleb otsida meie kultuurist ning selle olukorra muutmine võtab aega. Vaevalt aitavad siin ettekirjutused ja limiidid. Pigem peaksid otsustajad püüdma muuta oma vananenud maailmapilti, milles lahterdatakse naisi ja mehi ikka eri kastidesse. Isegi käesoleva loo pealkirja kirjutades ei julgenud ma kasutada sõna alfaemased, kuigi teksti sees alfaisaste kasutamise osas mul mingeid kahtlusi ei tekkinud. Mõistan, et see oleneb minu isiklikust maailmamudelist, mis vajab ilmselt samuti muutmist.

1) Winifred R. Poster. Cybersecurity needs women. Nature, 29 March 2018.

2) https://www.biography.com/people/grace-hopper-21406809

Tagasi üles