Eestlased KGB välisluures: kuidas kaks eestlasest agenti Läänes sisse kukkusid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

KGB toimikud Riigiarhiivis. Pilt on illustreeriv.

FOTO: Toomas Huik / Postimees / Scanpix

Postimees avaldab kolmanda ja neljanda loo Nõukogude Liidu kasuks KGB välisluures töötanud eesti agentidest.

Möödunud nädalal avaldatud KaPo aastaraamatus on lisaks kaitsepolitsei viimase aasta saavutuste tutvustamisele ka peatükk, milles kirjeldatakse KGB tegevust välis-Eesti suunal – kuidas käis end Rootsis ja teistes riikides sisse seadnud kogukondadesse inflitreerumine ja nende kogukondade sees diversioonide loomine.

«Aastaraamatu ajaloo-osast saame tänavu pildi Nõukogude repressiivorganite tegevusest, millega üritati lõhestada kodu- ja väliseesti kogukondi, et kiirendada Eesti sovetiseerimist ning hoida elanikke kontrolli all,» kirjutab aastaraamatu ees-sõnas KAPO peadirektor Arnold Sinisalu.

KaPo loal avaldab Heureka selle nädala jooksul valiku ajaloo peatükis välja toodud lugudest. Järgnev on KaPo tõlge KGB tekstist. Tõlkes on teadlikult püütud säilitada KGB-le omast sõnavara. Eilses KGB agentide loos tõime välja agendi «Skvortsov» loo, seejärel pöörasime pilgu Iisraeli suunal töötanud agendile «Maiskile». Kui «Skvortsovi» ja «Maiski» tööd kirjeldas KGB tagasivaade kui edulugusid, siis agentide «Belkin» ja «Viktoria» käsi nii hästi ei käinud.

Agent «Belkini lugu»

«Belkin» (tuvastatud kui Kristjan Beick, sündinud 1901 Tartus) – eestlane, kaotas varakult vanemad, kasvas baltisaksa perekonnas, valdas täiuslikult saksa ja vene keelt. 1930. aastate algul sõitis Euroopasse tööotsingutele. Peatus Belgias ja sõitis ligi viis aastat laevadel madrusena, kütjana ja kokana. Mõnda aega töötas Prantsusmaal. 1939. aasta suvel naasis Eestisse ja 1941. aasta talvel sõitis baltisakslasena Saksamaale. Sõja puhkemise järel võeti ta tööle Saksa sõjalisse ehitusorganisatsiooni Todt ja siis ühingusse Ost-Faser, mis vedas okupeeritud oblastitest välja põllumajandussaadusi. 1943. aastal on ta Kurskis. Saksa vägede taganemisel «Belkin» deserteerib ja tuleb Eestisse. 1943. a sügisel ta arreteeritakse ja pannakse vangi, kuid vabaneb mõned päevad enne Tallinna vabastamist Nõukogude vägede poolt ettekirjutusega sõita Danzigisse ja ilmuda sealsete võimude käsutusse. «Belkin» Danzigisse ei sõitnud ja varjas end Tallinnas tuttavate juures.

1944. aasta lõpus värvati ta riikliku julgeoleku organite poolt. 1945. aastal realiseeriti tema info alusel tema isiklikul osalusel agentuurtoimik «Pereprava», mille alusel arreteeriti 53 figuranti, nende hulgas Abwehri ja USA agent Vuks23. «Belkinit»iseloomustati kui töövõimekat, ettevõtlikku, leidlikku ja julget salajast kaastöötajat.

«Belkini» isiklikud ja ametialased omadused, laiad sidemed Saksamaa Liitvabariigi (SLV, Lääne-Saksamaa) ja Rootsi eesti natsionalistide ja baltisakslaste hulgas, kellega paljudest oli lähedastes suhetes, ka asjaolu, et Lääne-Saksamaal elasid tema õde ja kolm nõbu, said aluseks «Belkini» välismaale viimisele, eesmärgiga imbuda emigrantlikesse keskustesse ja nende kaudu vaenlase eriteenistustesse.

«Belkin» viidi 1951. aasta mais Leedust väljasõitu taotlenud sakslaste hulgas SLV-sse. Koos operatiivtöötajaga viibis ta ligi kaks kuud Kaunases ümberasujate laagris. SLV-s peatus «Belkin» oma sugulaste juures, tutvus eesti koloonia olukorraga, taastas vanad ja lõi uued tutvused. 1952. aastaks oli «Belkin» riigis «aklimatiseerunud», omas huvitavaid sidemeid, hakkas andma hinnalist infot. Ta uuendas tutvust Inglise luuraja Rutkovskiga ja endise Eesti sõjaväe peastaabi 2. (luure)osakonna koloneli Ludvig Jakobseniga – kodanliku Eesti sõjaväeatašeega Saksamaal, nüüdse Ameerika ja Prantsuse luure residendiga. Neid isikuid tundis «Belkin» juba Eestis. Algas Rutkovski ja Jakobseni läbitöötamine. «Belkin» oli aktiivne, otsustav, suhted julgeolekuorganitega olid seltsimehelikud ja asjalikud. Tema tööd juhtis KGB Saksamaa esinduse töötaja P. I. Raud. Varsti aga märkas «Belkin», et mõned emigrandid hakkasid teda umbusaldama ja rääkisid tagaselja, et ta on Nõukogude luure saadetud. Tal soovitati vähendada kontaktide ja sidemete loomise aktiivsust ning kaasmaalaste külastusi. Järjekordsele kohtumisele «Belkin» ei ilmunud ja alates 1954. aasta märtsist katkes temaga side.

Analüüsides sideme katkemist agendiga, tuleb märkida, et «Belkini» ilmumine 1951. aastal Lääne-Saksamaale repatrieerumiskanali kaudu oli küllaldaseks aluseks kahtlustada teda sidemetes Nõukogude luurega, sest juba sõjaeelsetel aastatel suhtusid Abwehr ja Gestapo ettevaatlikult sellisel teel NSV Liidust saabujatesse.

Teatud vigu tegi ka «Belkin» ise. Enne seda, kui temaga lõi sideme P. I. Raud, oli agent omapead, sõitis mööda maad ringi ja tegi ootamatuid visiite kaasmaalastele. Selline omaalgatuslik tegevus ei olnud tihti vajalik ja oli nõrga legendiga. Kõik see äratas vaenlase vastuluure tähelepanu ja oli vaja teha vaid üks selgelt mittevajalik samm, et ta kuulutataks Nõukogude agendiks.

Agent «Viktoria» lugu

Juba 1941. aastal alustas ENSV NKGB luureosakond värbamise eesmärgil «Viktoria» (tuvastatud kui Aino Sammul Greenhead (1912-1996), Estonia teatri näitleja läbitöötamist. Tema isa, laevade suuromanik, tundes ette poliitilise olukorra muutumist Eestis, viis õigeaegselt oma kapitali välismaale ja sõitis koos oma lapselapsega («Viktoria» pojaga) algul Rootsi ja seejärel USA-sse.

«Viktoria» perekond kuulus Tallinna kõrgkihti. Tema mees oli väljapaistev diplomaat. Ettevõtjad, suured riigitegelased, kõrged ohvitserid, Tallinnasse akrediteeritud välisriikide diplomaadid – selline oli ringkond, kus ta liikus ja mida hästi tundis. Pikemat aega elas välismaal, kuhu sõitis koos abikaasaga, valdas vabalt vene, saksa, prantsuse ja inglise keelt.

Mõned päevad enne sõja algust saadeti «Viktoria», tema abikaasa ja ema Kirovi oblastisse eriasumisele. Alates 1943. aastast algab tema salajane koostöö riikliku julgeoleku organitega.  «Viktoria» tegi koostööd vabatahtlikult, sai mitmel korral kiita. 1946. Aastal kaasati ta edukalt Inglise diplomaatide läbitöötamisse Moskvas, andis tähelepanuväärset infot. 1947. aastal naasis «Viktoria» Tallinna. Siin kasutati teda samuti vastuluure liinis.

1950. aastate alguses anti «Viktoria» üle 1. osakonnale. Töö käigus võeti vastu otsus saata ta püsivalt elama USA-sse, et töödelda väljapaistvaid eesti natsionaliste, kes on seotud vaenlase eriteenistustega. Ettekäändena esitati «Viktoria» täiesti loomulikuna näiv palve ühineda oma isa ja pojaga. Seejuures arvestati «Viktoria» positiivseid tööalaseid ja isiklikke omadusi, tema kinnistamist praktilises töös, laiu sidemeid välismaal, tema isa tugevat positsiooni ja lõpuks nõusolekut koostööks Nõukogude luurega USA-sse paigalejäämisel.

1958. aastal sõitis «Viktoria» NSV Liidust välja. Ta saatis postiga salakirjas mitmeid teateid, kus kandis ette oma heast positsioonist, taastatud ja uutest sidemetest. 1961. aastal kohtus ta residentuuri peratiivtöötajaga, kohtumine õnnestus. Kuid 1962. aastal teatas «Viktoria», et kohalik vastuluure töötleb teda ja mõned kaasmaalased väljendavad tema vastu usaldamatust. Seda, et ameeriklased tegelevad «Viktoriaga», kinnitas veidi hiljem agent «Skvortsov». Sellest ajast hakkas «Viktoria» kohtumisi vältima ja peaaegu lõpetas kirjavahetuse sugulastega Eestis. Korduvad katsed temaga sidet taastada ebaõnnestusid.

«Viktoria» sattumine läbitöötamisse ei tekita imestust. 1958. aastal oli ta ainus NSV Liidu kodanik, kes sõitis Tallinnast USA-sse perega ühinemiseks. Arvestades tema sotsiaalset päritolu ja eriasumisel olekut, on selge, et see võis huvitada FBI-d. 1947. Aastal oli «Viktoria» tagasitulek eriasumiselt Tallinna harv juhus (see oli nõrk legend). Ta oli teatud ringkondades sensatsioon, mida laialt arutati. Seejuures oletati, et ta teenis oma asumiselt vabastamise välja koostööga riikliku julgeoleku organitega. Kõik see koosmõjus viiski halvale tulemusele pärast tema saabumist USA-sse.

Kust KaPo avaldatud tekstid pärinevad?

Eesti NSV KGB  osakond oli vastuluureosakond, mis allus NSV Liidu KGB Teisele Peavalitsusele. Neljanda osakonna töö sarnanes toona paljuski vastuluureosakonna tööga, jälgiti välisriikide luureagente, Saksa okupatsiooni kollaborante, asumiselt põgenenud inimesi jt. KGB agentuuri teemat on lähemalt käsitlenud ajaloolane Indrek Jürjo 1996. a ilmunud raamatus «Pagulus ja Nõukogude Eesti» (kordustrükk 2014).

Välisluurega tegeles Eesti NSV KGBs esimene osakond ja see oli allutatud vastavalt NSV Liidu KGB Esimesele Peavalitsusele. Välisluureosakonna aruanded Eesti arhiivides tervikuna säilinud ei ole. Mõningase ülevaate esimese osakonna tööst annab Eesti Rahvusarhiivis säilitatav Eesti NSV KGB välisluure toimikute kollektsioon, mis sisaldab dokumente aastatest 1924–1968. Omalaadse täiendusena sellele allikmaterjalile avaldame siinses aastaraamatus Eesti NSV KGB luureosakonna ajaloost jutustava artikli, mille autoriteks on märgitud KGB töötajad E. K. Gein ja A. K. Johanson. Artikkel ilmus 1985. a Moskvas NSV Liidu KGB Esimese Peavalitsuse instituudi trükises «NSV Liidu KGB territoriaalsete organite esimeste allüksuste ajaloo ülevaade. Kogumik nr 2. Leedu, Läti ja Eesti NSV esimeste (luure)allüksuste ajaloo ülevaade» ning kandis märget «salajane».

Oluline on meeles pidada, et tegu on ENSV KGB esimese osakonna moodustamise 40. aastapäevale pühendatud ja selle algusaegu heroiseeriva traditsioonilise KGB käsitlusega. Selles viidatakse küll ENSV KGB esimese osakonna arhiivitoimikutele, kuid esitatud andmed on valikulised, et mitte paljastada agentide nimesid, töömeetodeid ja operatsioonide üksikasju. Kui keegi oskab siin toodud sündmustele midagi lisada või teab analoogseid juhtumeid, siis palume sellest Kaitsepolitseiametile teatada.

Tagasi üles