/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
Antarktika kontinendi liustike sulavesi on hakanud tõsiselt mõjutama lõunamerede vete loomuliku tsüklit. Sügav soe vesi ei tõuse enam pinnale ega jahtu maha. Seda põhjustab liustike sulamine, mis magendab pinnavett, selgub ajakirjas Science avaldatud Tasmaania teadlaste uuringus.
Mida rohkem liustikud sulavad, seda magedamaks merevesi muutub. Mage vesi kipub püsima soolase vee kohal ning takistab sügavatel vetel loomulikult pinnale tõusmast. Seda viimast on aga vaja vee jahtumise jaoks. Mida magedamaks muutub pinnavesi, seda vähem tõuseb sügavustest sooja vett üles. Soe põhjavesi sulatab omakorda šelfiliustike veealuseid osi ning see kiirendab kogu protsessi veelgi.
«Leidsime, et liustike sulamine põhjustab tagasisidesilmuse. Sulamise tõttu tekkinud magevesi suurendab sulamise määra ning seega ka merevee tõusu,» ütles uuringut juhtinud Tasmaania ülikooli doktorant Alessandro Silvano.
Mage sulavesi vähendab ka tiheda meerevee tekkimist ning põhjakihtidesse vajumist. See on mitmes Antarktika rannikupaikades vee tsirkulatsiooni tasandamiseks, sooja püüdmiseks ning süsihappegaasi sidumiseks.
«Need kaks protsessi võimendavad teineteist ning kiirendavad sellega enamgi kliimamuutust,» ütles Silvano.
«Kus šelfiliustike alla voolab soe vesi, sulavad need kaunis kiiresti just altpoolt ning jää puhverdav mõju vee jahutamisele kahaneb,» lisas Tasmaania ülikooli doktorant.
Jää edasine sulamine võib Antarktist ümbritsevate merede veerežiimi viia tasakaalust välja. Nõndanimetatud külma režiimi asemele tuleb soe veerežiim, mis omakorda põhjustab edasist sulamist. Viimane põhjustaks veelgi ulatuslikumat sulamist, peamiselt šelfide kõhupoolelt, mere põhjakihtide vähene jahtumine. See vähendaks ka merevee võimet jahutada atmosfääri ning siduda süsihappegaasi.