Maast möödunud hiigelasteroid tuletab meelde meie kosmilist kaitsetust

ESA pilt Šteinsi asteroidist.

FOTO: ESA / AFP / Scanpix

Peaaegu jalgpalliväljaku suurune asteroid tuli justkui eikuskilt, inimkonna kaitseks on võimalusi vähe.

Viiekümne meetri pikkune ja saja meetri laiune kosmosekivi ilmus astronoomide vaatevälja möödunud nädala teisipäeval, möödus vaid mõni tund hiljem Maast kõige lähemal pea poole lähemalt kui Kuu ja jätkas seejärel oma lendu maailmaruumis. Võrdluseks – 2013. aastal Tšeljabinskis alla langenud meteoriit oli sellest ligi kuus korda väiksem. Umbes sama suurusega oli aga 1908. aastal Ida-Siberis ulatusliku maa-ala laastanud Tunguusi meteoriit.

Tunguusi meteoriidi poolt laastatud maastik.

FOTO: Mary Evans / Natural History Museum / Scanpix

Meist see kord üsnagi lähedalt mööda lennanud asteroidi nimeks panid teadlased 2018 GE3. Tõenäoselt satub selliseid kive Maa lähedusse küllaltki harva. Kui nii, siis miks me teada varem ei märganud?

Alustuseks on suur hulk meist mööduvatest taevakividest seekordsest palju väiksemad, mis teeb nende seire ka palju keerulisemaks. Lisaks on nad reeglina küllaltki tumedad kehad ning seega on ka nende visuaalne fikseerimine raskendatud. Kõigele lisaks liiguvad nad võrreldes palju kaugemate kehadega üle taevalaotuse palju kiiremini ja nii ei jõua ka kindlatele taevalaotuse piirkondadele fikseeritud teleskoobid neid tabada. NASA’l on küll olemas spetsiaalne programm hiiglaslike ja potentsiaalselt globaalset katastroofi põhjustavate asteroidide jälgimiseks, kuid 2018 GE3 suurused taevakehad on selle jaoks jälle liiga väikesed.

Mida on võimalik teha, et kokkupõrget ära hoida?

Esimene ja kõige olulisem samm potentsiaalselt ohtlike kokkupõrgete ennetamiseks on meid ohustavate asteroidide üles leidmine, kirjutab The Planetary Society. Selle nimel töö käib ja uusi potentsiaalselt Maast mööduvaid asteroide avastatakse pidevalt juurde. Paraku jääb suurem osa väiksematest taevakividest siiski radarisilma jaoks nähtamatuks ja nende osas oht säilib.

Kui asteroid on kord juba tuvastatud, siis hakatakse seda jälgima. Aastaid kestva seire tulemusel jõutakse ühel hetkel nii kaugele, et teha suure täpsusastmega kindlaks asteroidi lennutrajektoor ja tõenäosus, et see kunagi Maad tabab. Ilma piisava jälgimiseta võib koguni juhtuda, et juba tuvastatud asteroid kaob lihtsalt ära – ühel hetkel ei ole ta enam seal, kus mudelid seni ennustasid ja üles teda enam ei leiagi.

Kord määratud orbiidiga asteroidi asutakse omakorda iseloomustama – kogutakse kokku nii palju andmeid selle koostise kohta kui võimalik. Nimelt on olemas väga erinevaid asteroide, mis käituvad oma koostisest tulenevalt vägagi erinevalt. Iseloomustamine ongi vajalik võimalike asteroidide kõrvalesuunamise missioonide informeerimiseks. Kuigi kõrvalesuunamisi ei ole seni veel kunagi läbi viidud, on töös mitmeid erinevaid tehnilisi lahendusi taevakivide kursi muutmiseks. Näiteks arendatakse hetkel missioone nii asteroidide lõhkamiseks, nende gravitatsiooni abil eemale juhtimiseks, neile kosmosealustega löökide andmiseks ja paljuks muuks.

Populaarne

Tagasi üles
Back