Beringi maasilla pidi ületama 229-300 inimest, näitab nüüdisaegsete inimeste geeniandmete statistiline mudelanalüüs.
Tänapäevaste inimeste DNA uuring reetis Ameerika esmaasutajate arvu
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
2. mai 2018, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värskes uuringus otsis rahvusvaheline teadusrühm vastust ühele Ameerika esimese asustamise tähtsamale küsimusele. Nimelt üritasid nad välja arvutada, kui suur pidi olema esialgne asutajate arv. Geeniandmetel põhinev analüüs näitab, et Siberist üle Beringi maasilla rännanud n-ö esimene ameeriklaste põlvkond pidi koosnema vaid 250 inimesest, teatasid Kansase Ülikooli teadlased.
Homo sapiens’i Ameerikasse jõudmine 20 000 kuni 10 000 aastat tagasi, nii nagu ka 40 000 aastat tagasi toimunud Austraalia asustamine, on meie liigi varasemat ajalugu uurivate antropoloogide jaoks rohkelt vaidlusi tekitavad teemad. Enim levinud teooria kohaselt liikusid inimesed Ameerikasse siiski tänapäeva Beringi väina alasid mööda, kus tol perioodil laius aga lai stepp.
Kui suur esialgne asutajate grupp olla võis, selles ei ole aga seniajani täit selgust saavutatud. Teadusajakirjas Genetics and Molecular Biology ilmunud uuringus lähenes USA ja brasiilia teadlastest koosnev uurimisgrupp küsimusele geneetika vaatenurgast.
Nimelt jätab iga populatsiooni asutava grupi suurus kogu asurkonnale oma jälje, mida eriti väikeste asutajagruppide puhul nimetatakse rajajaefektiks. Kuna Väikse asutajagrupi eraldi arenemisega kaasneb grupisisese geneetilise mitmekesisuse vähenemine, samas aga ka suurem eristumine emapopulatsioonist, mis võib viia suisa uute liikide tekkeni.
Teistpidi on aga võimalik kasutada ka nüüdisaegset geneetilist materjali, et statistiliste meetodite abil välja arvutada, kui suur võis olla algne populatsioon. Selleks võrdlesid uuringu autorid üheksat DNA mittekodeerivat ehk valkude sünteesiga mitte seotud lõiku, millel on ometigi oluline roll paljudes raku talitusega seotud protsessides. Kõik proovid pärinesid populatsioonidest, mida on seostatud Beringi maasilla ületamisega – 10 Siberi rahvaste indiviidilt, 10 Ameerika indiaanlaselt ja 15 Hiina indiviidilt.
«Populatsioone ennast on keeruline jälgida, küll aga saame kirjeldada nüüdisaegset mitmekesisust ja arvestada erinevates piirkondades valitsenud mutatsioonide esinemise sagedust,» ütles uuringu üks juhtidest, Kansase Ülikooli bioloogilise antropoloogia labori juhataja Michael Crawford.
Asutajate grupi suuruse hindamiseks kasutati geeniandmeid populatsiooni isolatsiooni ja rändeid läbi mängivas arvutisimulatsioonis, mille kõik tulemused näitasid, et asutajate arv pidi jääma 229 ja 300 indiviidi vahele.
«Jõuda vaid mõnesajast asutajast radikaalselt erinevates keskkondades elava 40 miljoni põlisameeriklaseni jõudmine on väga põnev tulemus,» tunnustas Crawford põlisameeriklaste edu. Selline levik ei toimunud kindlasti sihipäraste rännetena, vaid pigem oli selle käimalükkavaks jõuks erinevate väiksemate küttidest-kalastajatest koosnevate gruppide lagunemine ja segunemine. Kui mõni gruppidest eriti viljakaks osutus ning liiga kiiresti kasvas, lagunes see väiksemateks üksusteks, kes muudkui aga uusi maa-alasid enda alla hõivasid. Aastaks 1492, kui Columbus esimese eurooplasena Ameerika avastas, oli maailmajao rahvaarv erinevate hinnangute kohaselt vahemikus 50 kuni 100 miljonit.