/nginx/o/2018/01/09/7471719t1he6d6.jpg)
/nginx/o/2018/05/03/7821837t1h1372.jpg)
Ichthyornis dispar oli arvatavasti umbes kajaka suurune elajas, kes hiljutiste analüüside järgi asub täpselt lindude ning dinosauruste vahel. Märkimisväärse avastuse pandiks oli looma imelik koon, mis meenutab nii sauruste lõugu kui hilisemate lindude nokka.
I. dispar elas 60 kuni 100 miljonit aastat tagasi ning oli mitmes mõttes tänaste kajakate sarnane. Peale samade mõõtmete lendas I. dispar samuti vee läheduses ning ilmselt toitus kaladest, koorikloomadest ja muust säärasest. Oma toidulaua tõttu areneski loomal välja omalaadne koon mida paleontoloogid peavad tänaste lindude nokkade vanimaks eelkäijaks, vahendab The Guardian.
Arengus dinosauruselaadsest kehakujust linnulikuks tegid iidsed loomad läbi mitmeid muutusi. Aja jooksul arenesid välja suled, tiivad, õõnsad luud ja kõik muu, mida peame lindudele omaseks. Kuid väga pikka aega meenutasid linnulaadsete dinosauruste koonud ja lõuapärad lihtsalt väikeste dinosaruste omasid. Noka teket ning arengut polnud eelnevalt suudetud kuskil näha.
Ajakirjas Nature avaldatud uurimuse läbi viinud paleontoloogid toetusid nii uuele USA's tehtud leiule kui ka eelneva tähelepanuta jäänud pealuu kivististele, mille kaevas välja liigi avastaja Othniel Marsh 19. sajandil. Kolm eri aegadel muuseumitesse jõudnud pealuud ning uus leid Kansasest andsid piisava aluse tabamaks nokkade arengulugu
I. dispar'i lõualuud meenutavad tema eelkäijate dinosauruste omasid. Mõlema lõualuu servas jooksis terav hammasterida, mida tänapäeva lindudel ei esine. Kuid ülalõua otsas oli konksukujuline moodustis, mis koosnes sarnast tüüpi luust kui tänapäeva lindude nokk. Lisaks näitasid kivistised, et seda konksu kattis keratiin, sama aine millest koosnevad teiste loomade karvad, sarved ja küüned. Keratiin katab ka tänaste lindude nokki. Uurimistöös osalenud Bhart-Anjan Bhullar ütles The Guardianile, et arvatavasti kasutas I. dispar seda konksu toidu püüdmisel ning suupärasteks paladeks rebimisel.
Konks koonu otsas asendas tiibadeks arenenud esijalgade rolli, arvavad paleontoloogid. Kui esijäsemed kaotasid võime haarata ning hoida pidi suu selle töö üle võtma. Selleks eesmärgiks kohanes I. dispar’i nokk-koon esimesena.