Hea uudis: väljasuremise äärel olnud küürvaalad näitavad taastumise märke

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Küürvaal vasikaga.

FOTO: Steve Woods / SWNS.com / Scanpix

Kunagi enimkütitud vaalaliikide sekka kuulunud Antarktika küürvaalade arvukus on pärast küttimiskeeldude rakendumist lõpuks taastuma hakanud, selgub värskest uuringust.

Kuus aastat kestnud välitööd ja pea 500 uuritud isendit kinnitavad – küürvaalade (Megaptera novaeangliae) käsi on taas paremini käima hakanud. Kuni 16-meetriseks kasvavad küürvaalad olid kunagi ühed kütitumad mereimetajad, kelle arvukus jõudis 1960ndateks, mil jõustusid esimesed nende tapmist keelavad rahvusvahelised lepped, langeda vaid kümnendikuni küttimiseelsest, kirjutab New York Times.

Hiljuti avaldas grupp teadlasi ajakirjas Royal Society Open Science uuringu, milles näitavad põhjalikele välitöödele tuginedes, et ka pikkloibvaaladena tuntud loomade arvukus on taas tõusuteel. Lisaks oli ka suurem osa emasloomadest tiined, mis tähendab aga mõistagi arvukuse edasistki kasvu.

Vahemikus 2010-2016 Antarktika poolsaare lähistel läbi viidud uuringu käigus kogusid teadlased looduses elavatelt loomadelt noolte abil naha- ja rasvaproove, et teha kindlaks nende sugu, isend ja tiinuse esinemise sagedus. Kokku kuulus valimisse 239 isast ja 268 emast. Teadlaste sõnul oli vaalade ja inimeste huvi vastastikune – esimesed ujusid tihtipeale koos vasikatega uurimislaevale ligi ja saatsid seda.

Kogutud rasvaproovide progesterooni taseme analüüsist selgus, et uuritud emastest olid tiined enam kui 60 protsenti, kusjuures uuringu aastate lõikes (2010-2016) oli näha ka tiinuse sagenemist.

Kuigi küttimise keelul on positiivseid järelmeid täheldatud teistegi vaalaliikide puhul, on see küürvaalade puhul eriti kontrastne, kinnitas New York Timesile uuringut juhtinud Santa Barbara California Ülikooli dotsent Ari Friedlaender. Tema sõnul võib liigi suhteliselt suurema edukuse põhjuseks olla nende parem taastumisevõime – võrreldes näiteks sini- ja heeringvaaladega on nad väiksema kehamassiga ja lühemate tiinustega. Lisaks toimub nende paljunemine konkreetsetes ookeanipiirkondades ja mitte avamerel, mis suurendab kaaslase leidmise tõenäosust.

Kuigi esimesed vaalapüüki piiravad seadused allkirjastati juba 1940ndatel, jõustusid nüüdisaegsed rahvusvahelised lepped alles 1980ndatel. Friedlaenderi ja kolleegide uuringust nähtubki, et valdav osa tänapäeva küürvaaladest ongi sündinud alles pärast neid kaitsvate seaduste rakendumist.

Lisaks on võimalik, et ka kliimamuutused on Antarktika vaaladele pigem soosivalt mõjunud – tänapäeval on mitmetes Lõunamandri äärsetes meredes kuni 80 päeva rohkem jäävabasid päevi, see tähendab vaaladele aga rohkem aega toituda sealsetes meredes elavatest pisikestest koorikloomadest.

Samas võib selline «pidupäev» olla vaid ajutine nähtus, kuna neid samu vähilaadseid, eriti aga Antarktika krilli, püüab tööstuslikes kogustes ka inimene ning jääkatte vähenemine paneb need veel lisapaine alla. Kuna krill on aga terve Antarktika ökosüsteemi üks olulisemaid liike, keda tarbivad toiduna pea kõik vaalad, kalad, pingviinid ja ka hülged, võib nende hääbumisega kaasneda aga tõsiseid muutusi kogu ökosüsteemis.

Tagasi üles