Uuring kinnitab: lapsepõlve raskused lindudel pikaajalisi kannatusi ei põhjusta

Karmiinleevike.

FOTO: Wikipedia / John Benson / snowmanradio / CC BY 2.0

Noores eas kogetud stress ei pruugi linnupoegi hilisemas elus mõjutada, kirjutab ornitoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Varases arengus on organismil vaja energiat ja mikrotoitaineid, et tagada kõigi organite normaalne areng ja toimimine ka ülejäänud elu jooksul. Raske lapsepõlv võib jätta jälje kogu eluks, kuna just siis valatakse vundament tulevaseks eluks. Näiteks võivad kasvuraskused varases eas põhjustada probleeme muuhulgas immuunsüsteemi toimimises, mistõttu võib isend vaevelda tavapärasest sagedamini haiguste käes.

Linnupoegade kasvamine ja arenemine on stressirohke nii vanalindudele, kes peavad toitma näljaseid poegi, kui ka poegadele, kes on kiire kasvu perioodil tundlikud võimalike stressi põhjustavate keskkonnatingimuste muutuste suhtes. Kasvada on vaja kiiresti, kuna varajasem pesast lahkumine suurendab ellujäämisvõimalusi, sest väheneb oht langeda kiskja saagiks. Raskustest, millega linnupojal kiire kasvu perioodil tuleb hakkama saada, annavad aimu tema suled – mida suurem on organismi stressitase ehk mida kehvemates tingimustes linnupoeg kasvab, seda rohkem on ka tema sulgedes kortikosterooni, hormooni, mida kasutatakse stressiindikaatorina.

Tartu Ülikooli zooloogia osakonna teadlane Tuul Sepp uuris koos kolleegidega Arizonas aed-karmiinleevikeste (Haemorhous mexicanus) pesaperioodil kogetu mõju nende seisundile hilisemas elus. Selleks koguti enne esimest sulgimist noortelt aed-karmiinleevikestelt sulgi ja mõõdeti neist pesas kasvamise perioodi tingimuste iseloomustamiseks kortikosterooni hulk. Täiskasvanuks saades püüti linnud uuesti kinni, mõõdeti nende nakatumus sooleparasiitidega, sulestiku värvus ning immuunsust iseloomustavaid näitajaid.

Üllatuslikult ei seostunud mitte ükski mõõdetud tunnus n-ö lapsepõlveaegse stressihormooni hulgaga, mis võib tähendada, et aed-karmiinleevikeste pojad suudavad lapsepõlve rasked kasvutingimused seljatada ja kasvada täisväärtuslikult funktsioneerivateks lindudeks. Järelduste tegemisega ei saa siiski liiga kaugele minna, kuna sulgedesse talletunud kortikosteroon ei peegelda lühiajalisi kasvuraskusi nagu näiteks ajutist toidunappust. Siiski võib tõdeda, et linnud on võimelised lokaalsete keskkonnatingimustega füsioloogiliselt kiiresti kohanema ega sõltu varases lapsepõlves kogetud raskustest niivõrd, kui seda ehk arvata võiks.

Tuul Sepa ja kolleegide teadusuuring ilmus ajakirjas Biological Journal of the Linnean Society.

Loe ka neid

Tagasi üles