Teadlased: jääaegse koopakunsti taga on autism

Jääaegsete koopamaalingut reproduktsioon Prantsusmaalt, Chauvet' koopast Foto: Wikimedia Commons

Suutlikkus järjekindlalt ühele konkreetsele keerukale tegevusele keskenduda võib viidata autismile. Jääaegsete koopamaalingute elutruudus ja realism võis vajada just sääraseid kunstnikke, väidavad meditsiiniloolased ja arheoloogid värskes uuringus.

Umbes 30 000 aastat tagasi muutus eurooplaste kunstimaitse sootuks. Eelnevad kaunis lihtsakoelised ning isegi abstraktsed teosed asendusid elutruude joonistustega. Yorki ülikooli arheoloogide hinnangul olid autismispektri häiretele iseloomulikud vaimsed jooned jääaegses maailmas ellu jäämise jaoks vajalikud ning nende esile kerkimisega muutus ka inimeste kunstiline eneseväljendus, vahendab Independent.

Penny Spikinsi, Callum Scotti ja Barry Wrighti töö tugineb eeldusel, et autismile iseloomulikud tunnused olid jääaegses Euroopas kasulikud igapäevases olelusvõitluses karmi maailmaga. Hea mälu ja võime pingsalt keskenduda tulid kasuks nii ränikivist riistade valmistamisel kui jahikäikude planeerimiseks ja ette võtmiseks. Ränikivist tõhusa teraviku vormimine oli pikajaaline põhjalik ettevõtmine ning saakloomade hõreduse tõttu pidi võtma ette pikki retki, kus geograafiline mälu tuli ainult kasuks.

Jääaegse kunsti uurija Spikins ütles Independentile: «Kahtlustame, et varajane pärilik autism oli osalt evolutsiooniline vastus jääaja karmidele oludele. Ilma autismiga seonduvate oskuste arenguta on kujuteldav, et inimesed ei oleks paiguti pakast ja toidunappust üle elanud.»

Elutruu kunst oli Spikinsi ja tema kolleegide hinnangul sellise arengu kõrvalprodukt. Oskus keskenduda ja hea mälu lubasid kunstnikel hakata looma tõetruumaid kujutisi. Töö autorid ei taha väita, et autism oleks toonaste inimeste seas väga levinud, vaid pigem, et autismi tunnuseid kandvad inimesed aitasid oma kogukondadel elus püsida. Neil isikuil oli loomuldasa soodumus aega ja keskendumist nõudvate tegevuste sooritamiseks ning ilmselt jagasid nad neid lähenemisi ka oma kaaslastele.

Teradustöö on vabalt kättesaadav ajakirjas Open Archeology.