Jupiteri läheduses astronoomidele silma jäänud taevakehast võib kujuneda esimene Päikesesüsteemi-välist päritolu objekt, mida inimene kosmoseaparaatidega uurida saab.
Kosmiline sissetungija: Jupiteri lähedalt avastati väljastpoolt Päikesesüsteemi pärit taevakeha
/nginx/o/2019/07/10/12351150t1h01e8.jpg)
22. mai 2018, 10:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui möödunud aastal levis maailma teadusuudistes kulutulena teade esimesest teadaolevast vaadeldud Päikesesüsteemi-välisest objektist Oumuamuast, siis toona jäi rõõm üürikeseks. Teadmata kohast meie tähesüsteemi sisenenud sigarikujuline objekt oli - vaid läbirändel - tuli ja läinud ta oligi, mistõttu jäi teadlastel tema uurimiseks õige vähe aega. Saksa ja brasiilia astronoomide avastatud kosmiline «püsikülaline» tõotab aga palju põhjalikumat uurimist, kirjutab Scientific American.
Nimelt väidavad Prantsusmaa Elevandiluuranniku Observatooriumi astronoom Fathi Namouni ja Helena Morais São Paulo Riiklikust Ülikoolist, et on leidnud esimese Päikesesüsteemi pidama jäänud kosmilise sissetungija. Kui objekti päritolu kinnitust saab, siis võib sellest saada ka esimene sedalaadi keha, mida inimkond kosmoseaparaatidega otse uurida saab.
«[Avastus] näitab, et Päikesesüsteem on koduks ka kaugelt pärit objektidele. See tähendab, et teiste tähtede lähistelt pärit aine võib olla mõjutanud ka meie oma tähesüsteemi arengut,» selgitas Morais. Kui aine ühest tähesüsteemist teise kandumine kinnitust saab, siis loodavad teadlased leida siit vastuseid Päikesesüsteemi ajaloo suurtele küsimustele planeetide tekke või ka elu tekkeks vajalike orgaaniliste molekulide ilmumise kohta.
Objekt, mida Namouni ja Morais Kuningliku Astronoomiaseltsi kuukirjas ilmunud artiklis kirjeldavad, jäi teleskoobisilma ette õigupoolest juba ligi kolm aastat tagasi. Teaduslikus kõnepruugis 2015 BZ509’ks kutsutud keha kohta on teada, et tema läbimõõt on ligikaudu kolm kilomeetrit ning tema orbiit on peaaegu identne Jupiteri omaga. Ainus viide tema võõrapärasusele on aga üks konkreetne tõsiasi, nimelt liigub ta oma orbiidil tagurpidi.
Kõigi teiste Päikesesüsteemi kehadega vastassuunas liikumine on ka kõige kindlam tõend, et tegemist peab olema millegi eripärasega. Lisaks jagab ta veel oma liikumistrajektoori Päikesesüsteemi suurima planeedi Jupiteriga, mille gravitatsioon oleks pidanud pisikese taevakeha juba ammu oma orbiidilt minema pühkima.
Näib, et kuidagi on tulnukkivil siiski õnnestunud ennast nii täpselt Jupiteri orbiidile lukustada, et hiigelplaneet mitte ei lükka teda minema, vaid hoiab pigem õigel trajektooril – mis sest, et vastupidisel. Kõigele lisaks ei paista tema vaatlustest ka komeetidele iseloomulikke gaasipilvi ega sabasid.
Et objekti päritolu kindlaks teha, sisestasid teadlased selle andmed superarvuti peal töötavasse hiiglaslikku tähemudelisse ning vaatasid, millised selle trajektoorid ajas miljardeid aastaid tagasi liikudes säilisid ja milliste järgimisel oleks keha hävinud. Üllatuslikult tuli välja, et Jupiteriga ühtiv orbiit pidi olema paigas juba 4,5 miljardit aastat tagasi – ajal, mil Päikesesüsteem isegi oli veel alles 100 miljoni aasta vanune.
Samas on teoorial oma kriitikuidki, kellele näib tõenäosem, et seni ainsa vaatluse hetkel ei olnud taevakeha veel lihtsalt Jupiteri poolt minema heidetud ning seetõttu on tõenäone, et edasistel vaatlustel seda enam näha ei olekski. Teised, nende seas ka nn üheksanda planeedi olemasolus veendunud California Tehnikaülikooli astrofüüsik Konstantin Batõgin, peavad seda aga hoopis üheksanda planeedi poolt Päikesesüsteemi keskme poole teele saadetud kiviks.
Juhul kui Namouni ja Morais’ seletus siiski kinnitust leiab, võime olla üsna kindlad, et ühel hetkel saadetakse 2015 BZ509’t uurima ka mõni spetsiaalselt Päikesesüsteemi-väliste objektide uurimiseks mõeldud kosmoseaparaat.