/nginx/o/2018/05/29/7870054t1h8aa9.jpg)
Inimesed näevad binokulaarselt ehk mõlema silmaga sama vaatevälja. Ruumiliselt paremini võimaldab ümbritsevat tajuda väike erinevus silmade vaatenurgas – kui üks silm kinni katta, hinnata enda ees olevate esemete omavahelist kaugust ning seejärel avada teine silm, saab aru binokulaarse nägemise eelisest, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi Linnuvaatleja blogis.
Linnud on parima nägemisvõimega loomad. Siiski ei ole suur osa nende vaateväljast binokulaarne, kui välja arvata kakkudel ja vähemal määral teistel röövlindudel. Kogu vaateväli on teadupärast 360 kraadi, kuid näiteks kuldnokal on noka ees asuv binokulaarne ala 26 kraadi, kukla taha jääv pimeala, mida lind ei ole võimeline nägema, seevastu 64 kraadi. Kuna nägemismeele abil saab valdav osa selgroogsetest esmase teabe keskkonna, aga ka näiteks kiskja olemasolu või tema liikumiskiiruse kohta. Kuidas suudab pea külgedel asuvate silmadega lind ümbritsevast piisavalt adekvaatse pildi saada?
Lihtne vastus on – selleks tuleb liigutada pead ja teha saab seda mitut moodi. Seni on lindude puhul pea külgedel asetsevate silmadega vaatamist seletatud kolmel viisil:
Kõigil vaatamisviisidel on head ja vead – näiteks ühe silmaga objekti vaadates on pilt teravam, kuid väheneb ruumitaju. Pidevalt pead pöörates näeb lind küll ruumiliselt paremini, kuid kaotab nägemisteravuses. Otse ette vaadates võib selja taha jäävast pimealast ligi hiilida kiskja.
Hiljuti selgus aga, et on ka neljas vaatamisviis. Ameerika Ühendriikide Purdue ülikooli ja Knox kolledži teadlased uurisid kuldnoka vaatamisviise ning üllatuslikult selgus, et ükski eelnevalt arvatust paika ei pea. Spetsiaalselt lindude käitumise jälgimiseks kohandatud ruumis linde kõrgsageduslike videokaameratega filmides mõõdeti kuldnokkade vähimadki pealiigutused ja liigutuste vahelised intervallid nii toiduobjekti kui ka röövlinnu juuresolekul.
Selgus, et kuldnokad fikseerivad esmalt objekti ühe silmaga mitu korda, muutes fikseeringute vahel vaid veidi pea asendit, seejärel vaatavad nad objekti mitmeid kordi teise silmaga. Lõpuks fikseerivad jälle esimesena vaadatud silmaga. Võimalik, et kuldnoka aju suudab mitmetest teineteisele järgnevatest väikeste vaatenurkade erinevusega saadud piltidest kiiremini ja ruumiliselt parema pildi kokku panna, kui suurtest peakallutustest või pööramistest saadava teabe töötlemisest – piltide kattuvus on suur ja nii kulub ajul erinevate piltide ühildamiseks vähem ressurssi kui väiksema ühisosaga piltide puhul. Uuringust selgus ka, et kuldnokad on vasakusilmsed, kuna just vasaku silmaga vaatasid nad objekte märgatavalt sagedamini.
Kuldnokkade vaatluste tulemused on avaldatud ajakirjas Behavioral Ecology and Sociobiology.