Teadlased arvutasid välja, miks me ei pruugi kunagi tulnukatega kohtuda

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pilt on illustratiivne.

FOTO: M. Weiss/AFP/Scanpix

Astrobioloogid on inimkultuuri arengut ja tegutsemist vaadeldes välja töötanud neli võimaliku stsenaariumit, kuidas teoreetiline tulnukate kultuur hukkuks või elaks üle oma koduplaneedi järsu keskkonnamuutuse. Võib-olla polegi väga üllatuslik, et neljast võimalusest kolm viivad teoreetilise kultuuri hukuni.

Möödunud sajandil sõnastas füüsik Enrico Fermi tänaseni tema nimega tuntud paradoksi: kui universumis leidub teisi kultuure peale meie oma, siis miks me ei ole neist mingeid märke näinud. Fermi paradoksil on mitmeid lahendusi, ent konkurentsitult kõige pessimistlikum on lähenemine, mille kohaselt iga piisavalt arenenud tsivilisatsioon hävitab ennast. Külma sõja ajaloolises kontekstis peeti tõenäoliseimaks kultuuri huku põhjuseks globaalset tuumasõda. Tänaseks on paradigma muutunud ning teoreetikute meelest saabuks oletatava tsivilisatsiooni hukk oma planeedi loodusliku keskkonna hävitamise teel.

Ajakirjas Astrobiology avaldatud töö autor Adam Frank joonistas koos oma kolleegidega välja neli võimaliku olukorda. Kõik neli toetuvad eeldusele, et ühe keerukamaks ja energianõudlikumaks muutuv tsivilisatsioon kasutab üha rohkem planeedi ressursse, lüües sellega oma kodu ökoloogilisest tasakaalust välja. Selle indikaatoriks võtsid Frank ja kolleegid oma töös planeedi keskmise temperatuuri tõusu.

Esimesel juhul tõuseb planeedi temperatuur koos järsu elanikkonna kasvuga. Keskkonnamuutus mõjub drastiliselt elanikonna arvukusele, mis ühel hetkel langeb sama järsult, kui see tõusis ning suur osa elanikest sureb ära, ellu jääb ehk kolmandik. Franki hinnangul võib säärane järsk elanikkonna suremine tähendada ka tsivilisatsiooni kokkukukkumist.

Teisel juhul tõuseb planeedi temperatuur sama järsult, ent elanikkonna hukk on täielik. Keskonna heaolu järsu langusega kukub ühiskond kokku ning sellel ei ole aegagi üle minna jätkusuutlikele lahendustele, näiteks fossiilkütustel põhinevast majandusest taastuvenergial põhinevale. Toimub täielik kultuuri kollaps.

Kolmas versioon sarnaneb teisele, ent mõjub veel trööstitumalt. Selles situatsiooni mõistab kultuur, et hukk on ligidal ning võtab kasutusele vähese ökoloogilise mõjuga energiallikad, näiteks päikeseenergia. Kuid sellega on liiga hiljaks jäädud, planeedi temperatuur tõuseb endiselt ja kuigi energeetilise vahetusega suudeti tõusu vähesel määral ohjes hoida, lõppeb seegi kultuuri täieliku kollapsiga. Mudel näitab, kuidas liiga hilja tegutsema hakates ei jõuda tsivilisatsioon ennast päästa.

Vaid neljas stsenaarium kirjeldab teoreetilise kultuuri ellujäämist ning isegi õitsengut. Sellisel juhul suudab tsivilisatsioon ennast õigel hetkel korrigeerida ning üle minna energiallikatele, millel on madal või puuduv keskkondlik mõju. Kuigi planeedi keskmine temperatuur on võrdlemisi jäädavalt muutunud on sellel juhul kultuur suutnud ennast tasakaalustada, kiire elanikkonna kasv on pidurdunud peaeagu olematuks ning on saavutatud teatav jätkusuutlikus.

Osaliselt tuginevad Franki ja tema kolleegide loodud mudelid Lihavõttesaare rahvaga juhtunule. Keset Vaikset ookeanit asuv saar koloniseeriti polüneesia sugu inimeste poolt hiljemalt 8. sajandil ning 13. ja 16. sajandi vahel elas seal ligi 10 000 inimest. Kuid 18. sajandiks langes populatsioon ressurssipuuduse tõttu vaevalt 2000 elanikuni.

Franki ja kolleegide loodud teoreetilised mudelid otsisid muu hulga ka lahendust küsimusele, kas on olemas mingid kultuurideülesed seaduspärad, mille abil saab ennustada ka meie enda tsivilisatsiooni tulevast käekäiku. Kuigi säärased arutused on olemuslikult teoreetilised ja neid võib süüdistada isegi futurismis, võivad need siiski kaunis tabavalt illustreerida erinevaid lähenemisi meie enda planeeti vaevavatele probleemidele.

Tagasi üles