Uuring: toonekure pesad võivad ka teistele lindudele koduks olla

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Toonekured pesal.

FOTO: Elmo Riig / Sakala / Scanpix

Linnupesade esmaseks ülesandeks on järglastele turvalise kasvukeskkonna tagamine. Suurte lindude pesad võivad aga lisaks pakkuda pesitsusvõimalusi väiksematele liikidele, kirjutab portaalis linnuvaatleja.ee ornitoloog Marko Mägi

Näiteks valge-toonekure (Ciconia ciconia) pesi kasutavad mitmed, eelkõige valge-toonekurega sama elupaika jagavad väikesed värvulised – kõige sagedamini kodu- ja põldvarblane (Passer domesticus, Passer montanus) ning kuldnokk (Sturnus vulgaris). Pesakaaslejad ei raja oma pesa valge-toonekure oma tasapinnale, vaid alumistesse kihtidesse, kus pesamaterjaliks kasutatud oksarisu vahel leidub sobilikke õõnsusi ja avausi.

Suurema linnu pesa kaitseb külma ilma, tugeva tuule ja vihma eest. Kuna toonekurepesa asub sageli raskesti ligipääsetavas kohas, näiteks elektripostil, siis kaitseb see ka maapinnal liikuvate kiskjate eest. Turvalisust tõstab ka mitme värvulise samaaegne pesitsemine toonekure pesas, kuna rohkematel silmapaaridel on tõenäosus ohtu märgata suurem, teineteise liikumisi jälgides on suurem võimalus avastada ka parimaid toitumiskohti. Saadaval kasul on aga hind – koos pesitsedes kasvab agressiivsus ja suureneb lindude stressitase, mis võib pärssida sigimisedu. Toonekurepesa avatuse tõttu suureneb ka oht röövlinnu (näiteks raudkulli) saagiks langeda.

Hiljuti ajakirjas The Science of Nature avaldatud teadusartiklis kirjeldavad Poola teadlased, kuidas uurisid riigi kirdeosas kahe aasta jooksul värvuliste pesitsemist valge-toonekure pesades ja saadud tulemuste seoseid pesaümbruse maastikuga. 233 pesa andmetest selgus, et 57 protsenti (133) pesadest pesitses vähemalt üks värvulise liik ning kodu- ja põldvarblase pesi leidus oluliselt sagedamini (vastavalt 68 protsenti ja 65 protsenti värvuliste asustatud pesadest) kui kuldnoka omi (vastavalt 30 protsenti). Kuigi 51 protsenti pesadest oli asustatud samaaegselt mitme värvulise poolt, leidus ka ainult ühe liigi poolt asutatud pesi – pooltel juhtudel (49 protsenti) pesitsesid põldvarblased koos ainult liigikaaslastega ja vältisid eelkõige koduvarblaseid. Selle põhjuseks on ilmselt kahe varblaseliigi suhteliselt sarnane konkurentsini viiv ökoloogia, kuid et koduvarblane on kasvult veidi suurem, agressiivsem ja pesitsusajal territoriaalsem, tõrjub ta põldvarblase mujale.

Üsna ootuspäraselt kasvas värvuliste pesitsemise tõenäosus koos pesakõrgusega, kuna kõrgemas ja pidevalt asustatud pesas leidub oksaraagude vahel pesitsemiseks rohkelt sobilikke kohti. Varblased pesitsesid suurema tõenäosusega toonekurepesades, mis asusid elektripostidel, olid ümbritsetud põllumaaga ja asusid asulate lähistel. Elektripostidel asuvate pesade suurem turvalisus on ka ilmselt põhjus, miks viimase 40 aastaga on valge-toonekured Poolas valinud need üha enam pesitsusaluseks, pakkudes seeläbi soodsaid pesakaaslemise võimalusi ka värvulistele.

Uuring ilmus ajakirjas The Science of Nature.

Tagasi üles