Teadlased lahendasid Jupiteri äikese mõistatuse

Kunstniku nägemus Jupiteri pooluse äikesest.

FOTO: NASA/JPL-Caltech/SwRI/JunoCam

Äikest Jupiteril märgati juba 39 aastat tagasi, kui kosmosesond Voyager esimest korda gaasihiiust möödus. Tänaseks on Jupiteri tehiskaaslane Juno kogunud piisavalt andmeid kauge planeedi pikse kohta, et teadlased saaksid teha järeldusi Jupiteri äikese kohta.

Jupiteri ja Maa äikese vahel on olulisi erinevusi. Maal sagenevad pikselöögid mida lähemale jõuame ekvaatorile, Jupiteril on äike palju tõenäolisem hoopis pooluste ligidal, vahendab NASA.

Iga pikselöök käitub kui raadiomajakas, saates välja raadiolaineid, millele Juno sond oma tiirlemise käigus vastu võttis ja analüüsis. Esimese kaheksa möödalennu jooksul tuvastas Juno 377 pikselöögi raadiojälgi. Üllatavalt kombel lõi äike kõige rohkem just Jupiteri põhjapoolusel.

Ajakirjas Nature avaldatud uurimustöö autor Shannon Brown peab just poolustel lööva äikese põhjuseks planeedi temperatuurierinevusi pooluste ja ekvaatori vahel. Erinevalt Maast, mis asub Päikesele kaunis ligidal, saab Jupiter suurema osa oma soojusest planeedi enda suure rõhu all asuvatest sügavatest kihtidest. Kuid Jupiteri kodutähtki mõjutab planeeti, eriti selle ekvaatoriaalseid alasid. Browni hinnangul tasakaalustab päikesesoojus Jupiteri ekvaatorialade temperatuure ning planeedi sügavikest pärinev soojus ei satu nõnda jahedatesse kõrgematesse kihtidesse kui poolustel.

Kuna äike tekib nii meil kui mujal soojade ja külmade gaasimasside kokkupuutel, seletab Browni teooria, miks lööb pikne ennekõike poolustel, kus kohtub soe gaas sügavalt külma gaasiga pinna ligidal. Kuid see lahendus tekitab omakorda uue küsimuse, millele astronoomid täna veel vastata ei oska. Kuigi Juno tuvastas äikest Jupiteri mõlemal poolusel, lõi pikne põhjanabal tunduvalt rohkem kui lõunanabal. Miks, see peab saama lahendatud tulevastel vaatlustel.

Teadusajakirja astronoomianumbris Nature Astronomy avaldati see nädal ka Tšehhi Teaduste Akadeemia teadlase Ivana Kolmašova töö, milles toetudes Juno andmetele tuvastati, et äike lööb Jupiteril sama tihti kui maal, umbes neli korda ühe sekundi jooksul. Seegi vaatlus oleks ilma Junota võimatu olnud, sest näiteks vähemtundlik kosmosesond Voyager tabas Jupiteri pikselööke kümme korda vähem.

Loe ka neid

Tagasi üles