Taavi Pae: saarlased ei oska õ-tähte? Päris nii lihtne see ikka ei ole

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Theodor Kaljo määratud Õ-hääliku piir. Rohelisel alal oli häälik uuringu ajal levinud, punasel kasutati selle asemel pigem Ö'd. Vahepealne tähistab üleminekupiirkonda.

FOTO: Theodor Kaljo / Alari Paluots

Õ-tähe kõnelemise ja selle kirjakeelde tulemise ajaloost kirjutab geograaf Taavi Pae.

Suvel liiguvad kõik Saaremaale. Võib arutleda, mis seal saarel siis iseäralikku on? Ilmselt võib selle kokku võtta sõnapaariga «meretagune asi», mis omakorda koosneb paljudest kildudest nii loodus- kui ka kultuuriloos. Üheks osaks sellest eksootikast on ka saarlaslik kõneviis, mille osa on õ-vaba kõne.

Murdekeel oma klassikalises sajanditaguses mõttes on hääbumas. Siiski esineb meil tänapäevalgi üsna palju piirkondlikke häälduslikke erijooni. Mõelgem näiteks palataliseerimise (pehmendamise) peale. Lihtne näide sellest on kohanime Albu hääldamine, mida nii kohapealsed kui ka üldse järvakad teevad pehmelt.

Piirkonniti erineb ka see, kuidas me ütleme sõna pluss ja neid näiteid on tegelikult palju, tuleb osata vaid kuulata. Üks tuntumaid Eesti-siseseid häälduslikke erijooni on õ-hääliku puudumine paljude saarlaste ja ka mõnede teiste lääne-eestlaste kõnekeeles. Kuigi õ-häälik varieerub nii Saaremaal kui ka Eesti teistes murretes, on saaremaine õ-vaba kõnepruuk midagi sellist, mis on jõudnud ka tavateadmisse. Kui mitte isikliku kogemuse kaudu, siis kas huumorisaateid vaadates või reklaamimaailma jälgides.

Siiski pole õ-vabalt kõneletud kogu Saaremaal. Kuigi Juhan Smuul laseb Ärnil sedastada, et «õ» üle Väikese väina ei saa, siis ka Pöide kihelkonna kaguosa inimestele, muhulastest rääkimata, pole selle hääliku väljaütlemine kunagi raskusi valmistanud. Selle parimaks näiteks on meie president Arnold Rüütel, kelle kodutalu Pahavalla külas jääb õ-rääkijate alale ja oma kõnes ei anna ta kuidagi ära saaremaalist päritolu.

Kust aga jookseb õ-hääliku piir? Selle määras esmakordselt täpsemalt 1928. aastal Hiiumaa juurtega, aga Saaremaal üles kasvanud Theodor Kaljo. Kasutades detailseid (talude tasemel) välitööandmeid, selgitas ta välja piiriala, mis läbis Pöide kihelkonda ja mis osaliselt kattub keskaegse ordu- ja piiskopialade vahelise rajajoonega. Tänaseks on häälikuline piirijoon kindlasti hägustunud, kuid huvitava kultuurigeograafilise märgina on ta jõudnud Regio teedeatlasesse ja vääriks tähistamist ka maastikul, eelkõige Kuivastu–Kuressaare maanteel.

FOTO: Theodor Kaljo / Alari Paluots

Kaljo valis uurimistööks häälikulise vahepiiri, mis möödus tema onu kodust Reina mõisa südamest (Theodor Kaljo onu Leonhard Kaljo sai selle teenete eest Vabadussõjas, tänaseks jääb mõisasüda suurest maanteest sadakond meetrit eemale). Piiri kindlakstegemiseks tegi ta kuue nädala vältel välitöid, käies 1928. aasta suvel kõikides piirialale jäävates külades küsitledes kokku 218 peret.

Kaljo esitas 1928. aastal Tartu Ülikoolis magistritöö «õ- ja ö-hääliku vahepiir Saaremaal». Samal aastal oli ta selleteemalise artikli avaldanud ka ajakirjas Eesti Keel. Magistritöö kaitsmine ei kulgenud siiski libedalt ja teaduskraadini jõudis Kaljo alles 1934. aastal. Kriitikarohke magistritöö ei jätnud ilmselt võimalusi jätkata töökäiku akadeemilises maailmas ja ta valis õpetajaameti, töötades Paides, kus hukkus 11. augustil 1941 punavägede juhuslikus õhurünnakus.

Reina külaga on seotud veel üks Eesti kultuuriloo suurkuju. Sealsest Türna talust on pärit Juhan Peegel. Ajakirjas Akadeemia ilmus 1997. aastal tema sulest üks väga sümpaatse pealkirjaga artikkel – «Minu ema keel». Peegli ema oli samuti pärit just Reina külast Türna talust ja õ-d ei kõnelenud. Samas Peegli isa oli pärit Muhust ja valdas õ-d, andes selle oskuse edasi ka oma lastele.

Reina küla ongi Kaljol märgitud segaalal paiknevaks. Ka Juhan Peegel on teinud ettepaneku õ-hääliku vahepiiri markeerimiseks maastikul: «Olen naljatamisi öelnud, et see (õ ja ö piir) läheb läbi minu sünnitalu karjamaa (nii see peaaegu et ongi!) ja see piir tuleks korralikult maastikul ära tähistada […] Võiks teha piirikomisjonid, pidada läbirääkimisi, seada sisse vastavad keeleviisad»

Just Reina küla ja mõisakoht oleks sobiv koht markeerimaks häälikulist vahepiiri. Just sealt said alguse ka Theodor Kaljo murderännakud. Ilmselgelt põhjustaks märgistus koos vastava selgitusega elevust nii eestlaste kui ka turistide, eriti soomlaste hulgas, kelle keeles teatavasti õ-häälik puudub.

Just eestlaste ja soomlaste õ-hääliku hääldamist uurides on jõutud ühte teadusmaailma tähtsamasse ajakirja – ajakirja Nature – selgitusega, et kui esimestel eluaastatel vastavat (õ) häälikupesa ei teki, siis edaspidi on selle teke juba keeruline ning õ-vabalt rääkijad jäävadki end ära andma. See seaduspära kehtib siis ka mandriinimeste ja enamiku saarlaste vahel.

Lõpetuseks mõni sõna veel õ-tähemärgist. Maailmas pole just palju keeli, kus seesugune tähemärk kasutusel ja kui ongi, siis tähistab see midagi muud (häälduslikku erinevust). Eraldi tähestikutähena on Eesti pea ainus, kus seesugune tähemärk kasutusel. Vajadust seda kasutada tõstatas Otto Wilhelm Masing 19. sajandi alguses lähtudes asjaolust, et kasutuseloleva saksa (ladina) tähestikuga ei saa eesti keelt täpselt kirja panna.

Tähemärgi kasutuselevõtt ei möödunud probleemideta ja üks uue kirjatähe vastastest pärines just Saaremaalt. Sealne superintendent August Heinrich Schmidt ja Kuressaare Eesti Selts lükkasid õ-tähe vajaduse tagasi põhjendusega, et õ, ö ja o kasutamisel on suured kohalikud erinevused, mille tõttu häälikute täpne märkimine oleks lugejatele häiriv ja ülearune. Enamuse saarlaste pärast oleks Masingul võinud uus täht loomata jääda küll. Meenutades jälle Smuuli Ärnit, kuluks saarlastele üks Otu Vilhelm ära, kes neile tähe välja mõtleks.

Tulles aga artikli alguse juurde, siis Masingu arvates oli lisaks õ-le eesti keele kirjapanemisel puudu veel ka pehmendusmärk (nt läti ja vene keeles on see kasutusel). Selle märgita oleme me siiski senini hakkama saanud.

Tagasi üles