Ajalooline koaalade geenijärjendus tõotab tuua endaga ravi levinud suguhaigusele

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Koaala. Pilt on illustreeriv.

FOTO: Wong Maye-E / AP / Scanpix

Värske DNA järjendus näitab Austraalia ühe kuulsama kukkurlooma veidruste geneetilist tausta ja võimalikke lahendusi loomi kiusavate suguhaiguste raviks.

Uuringu läbi viinud austraalia teadlaste sõnul olid nad hämmastunud, kui palju informatsiooni koaalade geneetilises koodis peidus on. Näiteks sai esmakordselt selgeks, kuidas koaalad suudavad toituda vaid eukalüptuselehtedest – peaaegu kõigi teiste liikide jaoks on need nimelt mürgised, millest on tingitud ka laialt levinud arusaam, nagu oleksid koaalad lehtede söömisest pidevalt pilves. Nüüd näitab geenianalüüs, et koaalade ülivastupidavate magude taga on konkreetsed geneetilised kohastumused, kirjutavad BBC uudised.

Lisaks leidsid teadlased eesotsas Austraalia Muuseumite Teadusuuringute Instituudi professor Rebecca Johnsoniga ka geene, mille abil saab põhjendada koaalade tugevat lõhna- ja maitsetaju, mille abil nad suurema veesisaldusega lehti söömiseks välja valivad – söögiks kõlbab neile vaid vähemalt 55-protsendilise veesisaldusega leht.

Mõnes mõttes on aga kõige olulisem lootus, et genoomi järjenduse põhjal võivad teadlased lõpuks ometi leida lahenduse koaaladele laastavalt mõjuvale klamüüdiale. See haigus on levinud suures enamuses isendites ning nakkuse saanud koaaladele on haiguse kulg hirmus. Levinumate sümptomite seas on nägemisvõime kaotus ja viljatus, kuid tihtipeale ka «räpase sabana» tuntud valus kuseteede põletik, mis võib lõppeda ka surmaga.

«[Järjendatud] genoom toob igatahes vaktsiini lähemale,» kommenteeris professor Johnson saadud tulemusi. «See informatsioon on vaktsiini edasiseks arendamiseks kriitilise tähtsusega.»

Koaalade genoom ja käekäik on austraallastele eriti olulised, kuna bioloogiliselt ainulaadne liik on kujunenud liigikaitse sümboliks ning nende väärtust turismiatraktsioonina on hinnatud ligikaudu 2,4 miljardi euro peale. Ekspertide hinnangul on hetkel alles ligikaudu 329 000 isendit, kuid see on vaid murdosa sellest, kui palju neid veel 19. sajandi keskpaigas oli. Esimese suurema põntsu nende käekäigule pani 19. sajandi lõpus toimunud karusnahajahtimine ning hiljem ka elupaikade hävimine.

DNA järjendamise tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus ajakirjas Nature Genetics.

Tagasi üles