Soome teadlaste uuring: Läänemere surnud tsoonide olukord on «pretsedenditult ränk»

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Surnud tsoonis vohavad sinivetikad Läänemeres.

FOTO: NASA / SIPA / Scanpix

Värskest uuringust selgub, et surnud tsoonid hakkasid Läänemeres tekkima juba 20. sajandi alguses ning on praeguseks saavutanud 1500 aasta lõikes pretsedenditu taseme.

Keset Läänemerd laiuv suur surnud tsoon on teadaolevalt üks maailma suuremaid, kui mitte suurim. Tegemist on hapnikuvaese veega merealaga, kus peaaegu ükski organism elada ei saa, kuna pole lihtsalt hapnikku, mida hingata. Läänemere hapnikuvaesuse taga on mitmeid põhjuseid alates mere vähesest veevahetusest Atlandi ookeaniga ning lõpetades kliimamuutustega. Kõige olulisemaks merevee «tapjaks» peetakse siiski inimtegevust, täpsemini väetiste, solgi ja ökoloogilises mõistes toitainete merre valgumist, teatas Euroopa Maateaduste Liit.

«Läänemerd mõjutas väga tugevalt 20. sajandi jooksul inimtegevusega kaasnenud toitainete lisandumine, mille järelmõjud kestavad tänase päevani,» selgitas surnud tsoone ajakirjas Biogeosciences ilmunud uuringu üks autoreid, Helsingi Ülikooli abiprofessor Tom Jilbert. Soome ja saksa teadlaste ühistöös valminud Saaristomere uuringust, et vähemalt selles piirkonnas ei ole näha märke olukorra olulisest paranemisest.

Uuringu käigus kogusid teadlased erinevates Saaristonmere piirkondades puurimise teel kuni nelja meetri sügavuselt setteproove ning analüüsisid nende põhjal merevee hapnikusisalduse muutust viimse 1500 aasta jooksul.

Muu hulgas kuulus uuritud ajaperioodi ka vahemikus 900-1350 pKr aset leidnud nn keskaegne kliimaanomaalia. Tegemist on perioodiga, mil kliima lühiajaliselt soojenes, kuid andmete kohaselt sellega siiski märkimisväärset hapnikukadu ei kaasnenud. Seetõttu tuuaksegi praegu toimuv surnud tsoonide levik välja kui pretsedenditu. Erinevalt varasematest hinnangutest selgub uuringust seegi, et ületoitelisus algas Läänemeres juba 20. sajandi päris alguses.

«See on üllatav, kuna seni on hapnikupuuduse leviku algusajaks peetud pigem1950ndaid, mil merre jõudis intensiivistuva inimtegevuse tagajärjel oluliselt rohkem toitaineid,» sedastas uuringu juhtivautor, Turu Ülikooli teadur Sami Jokinen.

FOTO: graafika: Alari Paluots

Kuigi Läänemere kaitsel tehtud edusamme on korduvalt maailma tasemel eeskujudena välja toodud ning tänaseks on ka väetiste ja prügi merre jõudmine oluliselt vähenenud, on tegemist paraku küllaltki pika vinnaga ja raskelt ümberpööratava keskkonnaprobleemiga. Nõiaring saab alguse, kui toitainete ülerohkuse tõttu tekib veeõitseng ehk eutrofeerumine – sinivetikate kontrollimatu vohamine.

Kiiresti paljunevate ja suurt pinda enda alla võtvate vetikate surma järel vajuvad need reeglina mere põhja, kus sealsed bakterid need ära söövad. Selles protsessis kasutatakse aga jällegi ära hapnikku. Lisaks sellele tekib lagunemise käigus aga ka lämmastikku ja fosforit, mis omakorda levivad ka vee pinnale ning võimendavad seal uusi õitsenguid isegi, kui inimesed saastamise sajaprotsendiliselt lõpetavad. Ühel hetkel selline nõiaring muidugi lõppeb, kuid selleks kulub siiski aastakümneid, kui mitte –sadu.

Kliimamuutuste surnud tsoone soosiv mõju on aga seotud lihtsa keemiaga – mida soojem vesi on, seda vähem hapnikku selles lahustuda saab. Läänemere rannikualasid mõjutab lisaks veel ka maakerge, mille tagajärjel jääb meri vähehaaval madalamaks ning väiksema vee koguse tõttu muutub soojeneminegi kiiremaks. Kuigi Läänemere ümbruse maad on juba praegu lämmastiku ja fosfori sissevoolu oluliselt vähendanud, ei ole seda siiski lõplikult kaotada võimalik. Mõnedes piirkondades on aga juba praegu näha olukorra paranemist.

Tagasi üles