Teadlased avastasid paradoksi: iidsed linnud olid iseenda munade haudumiseks liiga rasked

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Archaeopteryx

FOTO: Todd Marshall / PA Wire / Press Association Images / Scanpix

Ühe kuulsama ürglinnu munade uuring näitab, et haudumise käigus võisid tema munad lihtsalt puruneda. See viitab aga võimalusele, et haudumine arenes välja alles miljoneid aastaid hiljem, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Mesosoikumis ehk Keskaegkonnas (251–65,5 miljonit aastat tagasi), mil Maal elas kõigi aegade suurim maismaakiskja Tyrannosaurus ja meres ujus hirmuäratav Plesiosaurus, arenesid ka tänapäevaste lindude eellased. Kuigi võrreldes saurustega oli neid vähe, leiti üks selle aegkonna linnufossiil 1860. aastal Saksamaalt Solnhofenist ning tema nimeks sai Archaeopteryx ehk ürglind.

Tegemist ei ole siiski tänapäevaste lindude otsese eellasega, vaid ühe ummikharuga lindude evolutsioonis; n-ö kuldaeg lindude arengus algas umbes 60 miljonit aastat tagasi, mil kujunesid paljud tänapäevaste lindude eellased.

Kuigi teadmised iidsete lindude käitumisest on lünklikud ning järelduste tegemine fossiilsete leidude põhjal piiratud, suudavad need ometi paljastada huvitavaid tõikasid. Näiteks hoolimata sulgedest ei suutnud Archaeopteryx aktiivselt lennata, vaid pigem liugles puuvõrades. Kuid kuidas haudusid miljoneid aastaid tagasi elanud linnud mune?

On teada, et võrreldes alles hiljuti väljasurnud liikidega – näiteks Uus-Meremaal elanud moadega, kes surid 15. sajandil välja ilmselt üleküttimise tõttu – olid varaste Mesosoikumi lindude munad suhteliselt väiksemad ja piklikumad. See paneb aga küsima, kuidas need munad suutsid taluda nii vanalinnu keharaskust kui ka olla piisavalt nõrga koorega tibudele purustamiseks. Kui reeglina on munakoore vastupidavus kordades suurem vanalinnu kehakaalu avaldatavast survest, haudusid mõnedel hiljuti väljasurnud lennuvõimetutel linnuliikidel sugulisest dimorfismist tingituna mune ilmselt isaslinnud – emased olid selleks liialt rasked.

Mesosoikumist ei ole leitud täielikult säilinud linnufossiile, kuid 21 osaliselt säilinud fossiili abil õnnestus teadlastel heita pilk minevikku. Reie- ja õlavarreluu mõõtmiste kohaselt kaalusid linnud 125–735 grammi ehk suurimad neist olid tänapäevasest varesest veidi suuremad. Linnufossiilide vaagnaluud näitavad, et need on evolutsiooni käigus oluliselt muutunud ja võib arvata, et sarnaselt mitmetele imetajatele, kel vaagna laius seostub sünnitusteede laiusega, ennustavad ka linnufossiilides säilinud vaagnaluud muna suurust. Selle põhjal aga saab arvutada muna vastupidavuse.

Hiljuti väljasurnud lindude kaalu ja munade suuruse suhte analoogia kohaselt pidanuks varaste lindude muna kaaluma 28 grammi (13,9–45,1 grammi), kuid vaagnaluud näitasid, et keskmiselt kaalus muna ligi seitse korda vähem – vaid 4,7 grammi (1,5–8,6 grammi). Seega kaalus muna vaid 1% linnu kaalust, samas kui hiljuti väljasurnud lindude puhul 8,5% ning on võimalik, et varaste lindude munad olid oluliselt väiksemad nendest, mis seni teada on. Ka võis iidsetel lindudel olla probleem haudumisega, kuna nende kehakaal oli 127–187% suurem munade survetaluvusest.

Arvestades munakoore ja -kuju eripärasid, ei saanud varased linnud istuda munadel tänaste lindudega sarnasel viisil – munadel istudes riskisid varase Mesosoikumi linnud munade purunemisega, mistõttu oli haudumiseks vaja survet munadele vähendada. On tõenäoline, et tänapäevastele lindudele omane haudumine tekkis evolutsioonis oluliselt hiljem ja sai võimalikuks alles pärast vaagnaluude laienemist, mis võimaldas ka suuremate ja tugevamate munade munemist.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Evolutionary Biology.

Tagasi üles