Claude Lévi-Strauss on tõenäoliselt üks maailma kõige viljakamaid ja mõjukamaid antropolooge, seda nii antropoloogias kui teaduses kui ka väljaspool seda. Ainuüksi tema olulisemate tööde nimekiri võtaks kogu selle artikli ruumi ja enamgi veel, ning tema kõige tähtsamate ideede (mille väljendamiseks kulus mitu tuhat lehekülge) kokkuvõtmine paarisaja sõnaga nõuab väga suurt lihtsustust.
Lévi-Straussi antropoloogia saab alguse Prantsuse sotsioloogia koolkonnast, näiteks Emile Durkheimist ja Marcel Maussist (see nähtub tema tööst klassifitseerimise, totemismi ja kinkide teemaga), mis on segatud Põhja-Ameerika kultuuriantropoloogia (ta kasutas oma töös ohtralt kogutud etnograafilisi materjale, mis moodustavad tema suurteose «Mythologiques» aluspõhja), geoloogia, marksismi, Freudi psühhoanalüüsi, Rousseau poliitilise filosoofia (tema filosoofiline arusaam inimkonnast) ning koostöö kaudu Roman Jakobsoniga ka semiootika ja lingvistikaga. See segu võimaldab tal otsida inimkonnale omaseid kultuurilise varieeruvuse taha varjatud universaalseid tahke. Nende otsinguid võib näha Lévi-Straussi tõstatatud kolme keskse probleemi taga: intsest, metsik mõtlemine ja müüt .
Intsesti probleemi käsitleb ta oma töös «Elementaarsed sugulusstruktuurid», kus ta süstematiseerib niinimetatud primitiivsete rahvaste abielukombeid. Lévi-Strauss leiab, et intsesti keelamine tähistab looduse üleminekut kultuuriks. Seda sellepärast, et intsest on a) universaalne – kõigil ühiskondadel on mingid tabud, ja b) varieeruv – erinevates ühiskondades on keelatud eri sugulusastmega abielud. Siinkohal on oluline märkida, et põhjused, mis ta intsesti keelamise puhul ära toob, on täielikult kultuuripõhised (sellest siis kinnipidamine Durkheimi õpetusest selgitada ühiskondlikke fakte ühiskondlike jõududega) ja Laplace’i parafraseerides väidab ta, et antropoloogia ei pea geneetikat appi võtma.
Argumentide hulgas, mis ta geneetika kõrvalejätmise kohta esitab, ja argumentide hulgas, mis võtavad abiks «loomulikud instinktid», leiame:
a) ühildumatuse keeldude ja geneetilise kauguse muutumise osas, b) pettejärelduse omistada geneetiline ettenägelikkus rahvastele, kellel puuduvad teadmised Mendeli paljunemisteooriast (iseäranis juhul, kui nende manipulatsioonid koduloomade ja põllukultuuride osas on viinud vastupidisele järeldusele), ja c) ühildumatuse juhul, kui kultuurinorm on peale surunud loodusliku fakti (kui intsesti keelamine tuleneb instinktist ja on seega looduslikult põhjendatud). Seega viitab keelu olemasolu kõigis kultuurides loodusele, samal ajal kui keelu vorm viitab kultuurile, nii et keelust saab ühenduslüli looduse ja kultuuri vahel. See väide viib meid Marcel Maussi väiteni kinkide tegemise ja vastutegemise kohustusest, mis jõuab naiste kinkimiseni (see lisab süsteemile dünaamilisust ja korda), ja Rousseau seadusele allumise kasulikkuse väite ülevõtmise ja individuaalsest abieluõigusest lahtiütlemiseni, mille asemele astub kollektiivne abieluõigus, kuna nii saavutab iga indiviid võimaliku ligipääsu teiste meeste õdedele ja tulevase suguluse tekkimisele nendega, kes enne olid võõrad. Niimoodi nihutas ta sugulussuhete antropoloogilises uurimises tähelepanu põlvnemise teoorialt liidu teooriale ning uuris sugulussidemeid mitte ainult vertikaalsest seisukohast (põlvnemissidemed), vaid ka horisontaalsest seisukohast (abielusidemed). Ka uuris ta, kuidas edukad abieluvahetused ühiskondliku süsteemi kokku sõlmivad. Kokkuvõtteks võib väita, et intsesti keelamine on lisaks sellele, et märgib üleminekut looduslikult kultuurilisele, ka nähtus, mille tulemusel on tekkinud ühiskond.
Claude Lévi-Straussi käsitlus metsikust mõtlemisest on vahend, millega käsitleda tsiviliseeritud inimeste ja metslaste küsimust, mis on vastuolus omaaegsete etnograafias ja tavamõtlemises ning Lucien Levy-Bruhli ja Jean Paul Sartre’i töödes valitsenud arusaamadega. Claude Lévi-Strauss väidab, et niinimetatud metslastel esineb abstraktset mõtlemist, et nad ei tegele mitte ainult ellujäämisega ja nende uskumusi ei tohiks lihtsalt irratsionaalseks tembeldada ja kõrvale heita. Ta väidab, et tegemist on teistsuguse mõtteviisiga, mis iseenesest ei ole ei parem ega halvem. Metsik mõtlemine ja teaduslik mõtlemine ei ole tingimata vastandid või metsik mõtlemine teadusliku mõtlemise eelkäija, vaid pigem on üks tajule lähemal ja teine kaugemal. Kuna maagiline mõtlemine toimib antud praktilisel materiaalsel tasandil, toetub konkreetsetele nähtustele ja üritab kõiksust hõlmata üheainsa liigutusega, siis lääne teadus soodustab abstraktset mõtlemist, mis viib killustamise kaudu universaalsete üldistusteni. Nende kahe mõtteviisi taga peitub inimkonna hingeline ühtsus, eeldus, et inimkonna vaimsed võimed on kõigi gruppide vahel võrdselt laiali jagatud ja oma kõige sügavamal tasandil töötab inimaju igal pool ühtmoodi. Kumbki mõtlemise viis rahuldab teatud tunnetuslikke vajadusi. Lévi-Strauss märgib, et läänemaailma muusikas, iseäranis ooperis, on müütiline mõtlemine endist viisi säilinud.
Nüüd jõuame viimase probleemini – müüt ja müütiline mõtlemine. Lévi-Straussi jaoks on müüdid ühiskonna elu soovimatute vastuolude kandjad. Selle sõnumi selgitamiseks tuleb abiks võtta müüdi strukturaalne analüüs. Kõigepealt tuleb tuvastada ja eristada müüdisisesed tähendust kandvad elementaarüksused (müteemid). Need müteemid järjestatakse uuesti vastavalt suhtele, mida need endas kannavad (poeg tapab isa, kangelane tapab koletise, tütar petab isa ja abiellub vaenlasega jne). Niimoodi ei ole müüdid tõlgendaja jaoks mitte järjestikune sündmuste jada, vaid müteemide ja nende muutuste kihitamine ja vastandamine, millest sünnib sõnum. See tähendab, et müütidesse on kodeeritud sõnum soovimatutest vastuoludest ja müüdid kannavad seda edasi, kindlustades sõnumi terviklikkuse selle kodifitseerimisega müteemidesse, mida korratakse erinevates variatsioonides, mis kestavad üle aja ja ajaloo.
Loodan väga, et see lühike ja lihtsustatud ülevaade kolmest Claude Lévi-Straussi ideest tekitab vastupandamatu soovi tema töödega lähemat tutvust teha.