Claude Lévi-Strauss semiootikuna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Claude Lévi-Strauss

FOTO: Pm

Kõigepealt siiski inimesest. Kui ilmus «Strukturaalantropoloogia» (1958), süüdistasid nii parem- kui vasakpoolsed kriitikud autorit inimese dehumaniseerimises. Läks aastakümneid, enne kui raamat jõudis Nõukogude lugejani (1983) ja ka siis pidi sellega kaasnema põhjalik N. Butinovi Lenini tsitaate täis saatesõnast vastulöök, kus ta seletab lugejale, et Claude Lévi-Strauss teeb inimesest kompuutri. Need süüdistused on aga täiesti alusetud.


Esiteks ei olnud Lévi-Straussi strukturaalsemiootilises metodoloogias midagi inimvastast, teiseks oli tema ühiskondlik positsioon alati rõhutatult humanistlik ning oma kaasaegsetest mõtlejatest oli ta humanism palju sügavam ja järjepidevam. Seda ennekõike «metslaste» suhtes, keda ta oma töödes käsitles. Igaks juhuks tuletame meelde, et sõna metsik (sauvage) ei kanna prantsuse 20. sajandi kultuuris negatiivset hinnangut.



Claude Lévi-Straussi inimlik positsioon ja tema teaduslikud vaated on lahutamatult seotud. Tema kui teadlase formeerumise juures mängisid tähtsat rolli kaks faktorit – prantsuse filosoofiline traditsioon ja ameerika antropoloogia koolkond. Oluline on juba valdkonna nimetus – Euroopas oli vastava ala nimi kas etnograafia või etnoloogia. See nimi tuleb kreeka sõnast etnikos, mis tähistas (võõr-)rahvaid. Kreeklased ise ei olnud kunagi etnos, etnikos olid alati võõrad. Etnograafia teadusena käsitles eksootilisi, tavaliselt koloniaalrahvaid. Oma rahva etnograafia tekkis palju hiljem, kui hakkas tunduma, et rahvuslikud juured on kadumas. Igal juhul on siin oluline piir, mis eristab kirjeldajat kirjeldatavast.



Seevastu ameerika kultuuriantropoloogia koolkond lähtus alates tema rajajast Franz Boasist indiaanlaste ütlusest, et kui tahad mõista teist inimest, pead kandma tema mokassiine. Boas võttis ütlust bukvaalselt – ta elas indiaanlastega, käis riides nagu nemad, õppis nende keelt ja kombeid ja püüdis nende maailma kirjeldada seestpoolt: mitte kui võõrast, aga kui oma. Ta esitas kultuurilise relatiivsuse teesi, mille kohaselt ei ole kõrgemaid ega madalamaid kultuure, need on lihtsalt erinevad. Ja need erinevused on väärtus, mida tuleb respekteerida. Osa tema järglasi, nagu näiteks väga mõjukas kuju Margaret Mead, läks veel kaugemale, eelistades traditsioonilisi kultuure industriaalsetele ja ennekõike Ameerika Ühendriikide imperialismile.



Claude Lévi-Straussile kui prantslasele olid need ideed väga lähedased, kuid mitte prantsuse sotsioloogia ega etnoloogia, vaid russoistliku filosoofia kontekstis selle «metslase» kultusega. Vähe sellest et Lévi-Strauss oli ise russoist, käsitleb ta Rousseau’d kultuurisemiootika rajajana.



«Strukturaalantropoloogias» kasutab Lévi-Strauss keeleteaduses välja töötatud binaarsete opositsioonide meetodit ja väidab, et see meetod on universaalne antropoloogias muuseas selle tõttu, et ta on sisemiselt adekvaatne oma objektile: binaarsed struktuurid ei ole vaid teaduslik konstrukt, vaid on reaalsus. Selle meetodi abil võime sama edukalt kirjeldada ükskõik milliseid sugulussuhteid ükskõik millises ühiskonnas, aga ka võimustruktuure või näiteks kokandust. Ja seda mitte üksnes metslaste, vaid nüüdisaegsetes kultuurides. Nii näiteks väidab ta, et Inglise köök vastandub Prantsuse omale kui, esiteks, endogeenne eksogeensele; teiseks, tsentreeritud perifeersele; ning kolmandaks, mittemarkeeritud markeeritule. Maakeeli tähendab see, et Inglise köögi olulisemad road valmistatakse kohalikest ainetest ning maitse ei ole eesmärk (märkigem igaks juhuks, et see ei ole vaid prantslase hinnang Inglise köögile, inglased rõhutavad seda); importroad eristuvad aga selgelt ka nimetuses (tee, portvein jne). Prantsusmaa köök aga ei tee vahet kohalikel ja «koloniaalainetel», eesmärk on üks – teha midagi maitsvat.



Lévi-Straussi põhiliseks uurimisteemaks on müüt, ühiskond, kus müüdid tekivad, ning inimesed, kes nendes müütides elavad. Kui Lévi-Strauss hakkas mütoloogiaga tegelema, olid Prantsusmaal juhtivad müüdiuurijad Marcel Mauss ja Lucien Lévy-Brühl. Mõlema jaoks oli müüt midagi, mis on meie ühiskonnast kaugel. Lévy-Brühl esitas omal ajal väga mõjuka kontseptsiooni, mille kohaselt on kaht tüüpi mõtlemist: esimene neist, preloogiline, on omane metslasele, teine meile. Preloogiline mõtlemine on partitsipaalne, st rajatud kontaktile ja sarnasusele; meie mõtlemise aluseks on aga loogika.



Lévi-Strauss võitleb järjekindlalt selliste arusaamade vastu – tema meelest see, et meil ja «metslastel» on erinevad mõtted, ei tähenda, et mõtlemine ise on erinev. Esiteks näitab ta, et erinevalt Maussi arvamusest on traditsioonilised rahvad võimelised täpselt samal määral kui meie abstraktseks mõtlemiseks, lihtsalt nende ühiskondlik reaalsus nõuab teistsugust mõtlemispraktikat. Ning teiseks, ka kõige moodsam ühiskond on täis müüte, kusjuures osa neist tulenevad traditsioonist, teised on aga hilised. «Totemismis tänapäeval» näitab ta, et totemism ei ole arhailistes kultuurides sugugi nii universaalne nähtus, nagu Frazeri järglased arvavad, ning et sedalaadi nähtused, mida antropoloog kõhklemata klassifitseerib totemismina eksootiliste rahvaste juures, ei ole sugugi haruldased nüüdisaegsete eurooplaste juures.



Enne Lévi-Straussi domineeris müüdiuuringutes võrdlevast keeleteadusest tulnud filoloogiline käsitlus. Otsiti autentseid müüte sügavast minevikust ning nende hilisemaid transformatsioone käsitleti moonutuste ja degradatsioonina. Lévi-Straussi järgi ei ole aga müüdil «õiget», «autentset» algallikat. Müüdi rafineerimise katsed on selle hävitamine. Elav müüt eksisteerib alati mitmes variandis, mis on omavahel tihti vastuolus ja millest ükski pole teisest parem. Oma põhiteoses, neljaköitelises teoses «Mythologiques» ületab ta lingvistilise strukturalismi metodoloogia ning püüab seda sünteesida musikoloogiliste käsitlustega. Tema jaoks ei sarnane müüt mitte niivõrd sõnalise teksti, kuivõrd Richard Wagneri muusikaga, kus iga teema esineb arvukates variatsioonides.



Veel üks oluline asjaolu Lévi-Straussi kui kultuurisemiootiku mõistmiseks on tema suhe freudismiga, mis domineeris tollasel prantsuse intellektuaalsel maastikul. Etnoloogid olid ainsa, kes julgesid esineda resoluutse Freudi kriitikaga. Eriti tema teose «Tootem ja tabu» pärast, kus Freud olevat täiesti vääriti mõistnud nii mütoloogilist kui rituaalset praktikat. Lévi-Strauss kaitseb Freudi, kuid teeb seda väga omapäraselt. Müüdil ei ole õiget tõlgendust. Õigupoolest just need tõlgendused, mis pretendeerivad ainuõigusele, ongi valed. Igasugused meelevaldsed interpretatsioonid ja edasiarendused nagu Freudil näitavad aga, et inimene on haaratud müüdist. Seega müüt elab temas. Teisisõnu, Freudi Oidipuse müüdi käsitlus, skandaalne etnograafide ja antiikfiloloogide meelest, on õigustatud Lévi-Straussi meelest just nimelt selle tõttu, et see käsitlus on ise mütoloogiline, freudism on nüüdisaja müüt.

Tagasi üles