Kas (teadus)filosoofia on surnud?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hinnatud teadusfilosoof Joseph Rouse esines Eestis TÜ filosoofiateaduskonna korraldatud rahvusvahelises töötoas «Practical Realism – Towards a Realistic Account of Science».

FOTO: Triin Paaver

Teadus- ja keelefilosoof Joseph Rouse leiab, et oskus mõelda ja mõista teadust ning näha tehnoloogiat osana ajaloost, kultuurist ja ühiskonnast on 21. sajandil oluline osa heast ja asjalikust haridusest. Rouse’iga vestles TÜ eetikakeskuse projektijuht Katrin Velbaum.

Stephen Hawking ja Leonard Mlodinow väitsid oma suurt poleemikat tekitanud raamatus «The Grand Design», et filosoofia on surnud. Semiootik Umberto Eco kirjutas Postimehes ilmunud (25.05.2011) vastulauses, et füüsikud võivad küll filosoofia surnuks kuulutada, kuid nemadki ei saa vältida küsimust omaenda meetodite filosoofiliste aluste kohta.

Hiljuti Eestit väisanud silmapaistev teadusfilosoof Joseph Rouse räägib, mida ta Hawkingi ja Mlodinow’ mõtteavaldusest arvab ning milline on (teadus)filosoofia positsioon tänapäeva ühiskonnas.

Joseph Rouse, kas teie arvates on filosoofia veel elus?

Filosoofia on viimasel ajal eriti huvitavaks muutunud. Eelkõige seetõttu, et tänapäeval teevad filosoofid väga tihedat koostööd teadlastega. Filosoofid reageerivad teaduses tekkivatele probleemidele ja esitavad erinevaid küsimusi, samas võttes ka vastutuse selle eest, mida teadlased teevad.

Teadusuuringud, see tähendab oskus mõelda laiemalt nii teadusest kui meditsiinist ning näha tehnoloogiat osana ajaloost, kultuurist ja ühiskonnast, on 21. sajandil oluline osa heast ja asjalikust haridusest. Seega, vastupidiselt Hawkingi väitele ütleksin, et mitte ainult filosoofia, vaid ka valdkond, mis tegeleb teaduse uurimisega, pole mitte üksnes elus, vaid koguni hädavajalik igaühele, kes soovib praegu ja ka järgneval sajandil olla arukas ja arvestav kodanik.

Olete öelnud, et kui tahta teadusest midagi teada, ei tohiks alustada definitsioonist. Kõigepealt tuleks küsida, millega teadlased tegelevad. Miks te nii arvate?

Ennekõike sellepärast, et meie üldised teaduskäsitlused pole kuigi hästi õnnestunud. Märksa põhjalikum tähelepanu teaduse praktikale on teadusfilosoofiat viimase põlvkonna jooksul suuresti edendanud ning aidanud aru saada, kuidas mõisted välja töötatakse, kuidas teooria ja katsed omavahel haakuvad.

Üks võimalus teaduse praktikat mõista on loomulikult teadlasega vestlemine. Mõnel juhul  teevad filosoofid, sotsioloogid ja antropoloogid laborites või teadusrühmades väga tihedat koostööd. Tänapäeva teadusuuringud on interdistsiplinaarsed.

Teadus ei tähenda ainult tööd laboris, see hõlmab enda alla väga erinevaid institutsioone: rahastamist, valdkonna suhestatust tööstusega – nii sellega, kus teadust rakendatakse, kui sellega, mis teadust vajalike instrumentide ja tehnoloogiaga varustab.

Seega on kõne all teadustöö väga erinevad aspektid ja nende tähendus. Vähemalt mina oma töös loen väga-väga laialdaselt nii ajaloolasi, teadusantropolooge, teadussotsiolooge kui ka täppisteadlasi ning püüan eri  teadusvaldkondade kildudest luua kultuuriga seostatava tervikpildi.

Milline on siis teie arvates seos teaduse ja kultuuri vahel?

Teadusel on nüüdisaja kultuuris, ühiskonnas ja poliitikas märksa suurem osa, kui me tihtipeale arvame. Ülikoolides on tudengitel loodusteaduste kursused, kirjanduskursused, sotsioloogia- ja ajalookursused ja need kõik tunduvad seisvat üksteisest eraldi.

Aga kui vaadata laiemas kultuurikontekstis, mismoodi me tänapäeval mõtleme ja millised poliitilised ilmingud meile muret tekitavad, on need väga keskselt teadusega seotud. Järelikult on äärmiselt oluline, et teadust ei eraldataks muust ühiskonnast ja kultuurist kui erilist tehnilist nähtust, ning mõistetaks, et vastastikust koostoimet on vägagi palju.

Lisaks filosoofiateaduskonnale õpetan ma ka loodusteaduste tudengitele ja nad leiavad, et oma erialast teadustööd niisugusest laiemast perspektiivist vaadata on tohutult valgustav.

Tudengite meelest annab humanitaarainete õppimine neile kaaslastega võrreldes tööturul selged eelised just nende ametikohtade tõttu, mis eeldavad ühtaegu nii teaduse tehnilise poole tundmist kui ka oskust küsida, kuidas suhestub see tehniline pool laiemate institutsiooniliste kaalutluste või kultuuriliste probleemidega.

Seesugune ühendav teadmine on väärt oskus, mida on vaja rohkem, kui seda ette tuleb. Meile tundub, et teadus on väga esoteeriline, aga tegelikult on teadustel meie elus väga mitmeti oluline osa.

Miks see teie arvates nii on, et vajatakse neid, kes valdavad mõlemat poolt?

Sellepärast, et teadust isoleerituna vaadeldes jäävad kahe silma vahele olulised tegurid. Ma toon ühe näite: mõelgem näiteks kliimamuutustele.

See, kuidas kliimas nähakse teadmiste objekti, kuidas selle alusel luuakse keerulisi mudeleid ning arvestatakse tuleviku kliimamuutusi, on ühest küljest väga paljusid valdkondi hõlmav teaduslik küsimus, aga arusaamine, et meid ootavad ees märkimisväärsed muutused, ning oskus küsida, mida peaksime tegema, et selliste muutustega kohaneda, eeldab arusaamist, mismoodi keskkond tegelikkuses füüsiliselt muutub ning kus ja millist mõju see täpselt inimeste elule avaldab.

Kultuuritavasid ja mureküsimusi mõistmata võidakse tulla lagedale ebarealistlike ideedega, kuidas muutuvate temperatuuride ja muutuva veetasemega kohaneda ning neile reageerida. Puhttehnoloogilised lahendused võivad sageli osutuda puudulikuks. Teisalt aga, kui mõista vaid kultuurilisi ja poliitilisi küsimusi, teadmata seejuures midagi tehnilistest probleemidest, on tulemus sama halb.

Nagu ma aru saan, on see natuke nagu tõlkimine ühest keelest teise...?

Mõnes mõttes küll, selle erinevusega, et kirjandusteost tõlkides on ikka tunne, et tahaksid algteksti autorile teatud mõttes truuks jääda, isegi kui pead mõtet teises keeles hoopis teisiti väljendama. Aga kui püüad lahendada probleemi, milles on oma osa mitmel valdkonnal, siis võib juhtuda, et see koosmõju eeldab mõningate asjade uude valgusesse seadmist, konstruktiivset lähenemist.

Ei ole päris nii, et võtame poliitiku, antropoloogi, bioloogi ja klimatoloogi teadmised ja segame need omavahel kokku. See kokkusegamine eeldab tõenäoliselt loomingulist mõtlemist ja arendustööd.

Joseph Rouse

Joseph Rouse on teadusfilosoof, vaimu- ja keelefilosoof Wesleyani ülikoolis Middletownis Connecticutis USAs. Ta on Wesleyani ülikoolis õpetanud alates 1981. aastast.
Temalt on ilmunud kolm raamatut:  «How Scientific Practices Matter: Reclaiming Philosophical Naturalism», University of Chicago Press, 2002;
«Engaging Science: How to Understand its Practices Philosophically», Cornell University Press, 1996;

«Knowledge and Power: Toward a Political Philosophy of Science», Cornell University Press, 1987;
Eestis esines Joseph Rouse 16. juunil ettekandega TÜ teadusfilosoofia õppetooli korraldatud rahvusvahelises töötoas «Practical Realism – Towards a Realistic Account of Science» («Praktiline realism – realistlikuma teaduskäsituse poole»).

Tagasi üles