Üks maailma juhtivaid politolooge, Harvardi Ülikooli professor Pippa Norris ütles täna Tallinnas esinedes, et kuna netikasutajate demokraatia-ootused on palju kõrgemad kui nende rahulolu tegelikkusega, on nad rohkem valmis tänavatele protestima tulema. Telerivaatajad seevastu on valitsuse tegevusega rohkem rahul, selgub tema analüüsist.
ÜRO egiidi all peetava rahvusvahelise e-valitsemise konverentsi IceGov ühe peaesineja Norrise väide tugineb ligi poolesaja riigi inimeste analüüsil.
Selgub, et üsna ootamatutes kohtades võib inimeste demokraatia-meelsus olla päris suur ning see on suurem, kui inimesed kasutavad meediat. Kuid oluline on tema sõnul see, mil määral on inimese ootused ja suhtumine tegelikku riigikorda vastavuses.
Norrise sõnul selgus, et meediatarbijad üldiselt on demokraatiameelsemad kui ülejäänud osa elanikkonnast, kuid nende suhtumine enda riiki erineb sõltuvalt sellest, millist kanalit nad peamiselt kasutavad.
Kui ajalehe lugemine suhtumist valitsusse eriti ei mõjuta, siis televisiooni jälgimine muudab Norrise väitel kodumaa režiimi suhtes rahulolevamaks.
«Miks see nii on? Te kõik teate, kes omab telekanaleid mitmel pool riikides - ja me räägime siin muide nii Berlsuconi Itaaliast kui ka olukordadest muudes riikides, mis on vähem vabad,» märkis ta.
Seevastu interneti kasutajatega on Norrise analüüsi kohaselt risti vastupidi.
«Nad on kriitilisemad selle suhtes, kuidas nende riigis demokraatia töötab,» rääkis Norris.
«Internetikasutajatel on suurim lõhe ootuste ja rahulolu vahel. Kellel on see lõhe, on tõenäolisemad protesteerima, seadusi eirama ja maksude maksmist vältima. Ühiskondlikul tasandil soosib suurem lõhe aga demokratiseerumisprotsesse.»
Tema sõnul aitab see kõik mõista ka kevadel alanud rahutuste ja revolutsioonide lainet Araabiamaades.
Ta leidis, et meedias levinud arvamus, nagu oleks tegu olnud Facebooki ja teiste sotsiaalvõrgustike suure kasutamise põhjustatud rahvaliikumistega, ei pea paika.
Norris tegi põhjaliku ülevaate mainitud riikide internetikasutusest, Facebooki ja Twitteri kasutajate hulgast neis riikides ning muudest kättesaadavatest andmetest ning leidis, et arvamus, nagu just sotsiaalvõrgustikud oleksid noori massiliselt tänavatele toonud, ei vasta sellisel kujul tõele, kuigi oma roll sotsiaalvõrgustikel kahtlemata oli.
Norris ütles, et nii interneti levik üldiselt kui sotsiaalvõrgustike kasutajate hulk elanikkonna seas on mainitud riikides lihtsalt liiga madal selleks, et ainuüksi sotsiaalvõrgustike kasutamine oleks võinud araabia kevade sündmuste katalüsaatoriks saada.
Tema sõnul oli sellise revolutsioonilise olukorra tekkeks vaja ka tervet hulka muid tegureid nagu elanikkonna tõeline janunemine vabaduste järele, valitsuse suutmatus suurele hulgale inimestele pakkuda seda, mida nad oma riigilt ootavad, ning lisaks inimeste oskused ja võime oma soove väljendada ning nende nimel koonduda.
Tõsi, rahutuste ajal tõusis nende riikideinimeste huvi Facebooki vastu märkimisväärselt ja ka Twitterist vaadati peamiselt araabia kevade sündmustega seotud infot, kuid pigem olid sotsiaalvõrgustikud Norrise sõnul head tööriistad aktivistidele omavaheliseks suhtluseks ning toimisid pigem aktivistide aktiveerijatena.
Enamiku inimeste vahel levisid sõnumid protestidest tõenäoliselt suust suhu ja mobiitelefonide kaudu, näiteks SMS-sõnumitena, mis on just Aafrikas ülimalt populaarsed.