Pool miljonit kaadrit reetsid linnuteadlastele väike-konnakotkaste pesaelu saladused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Väike-konnakotkas

FOTO: Wolbrum avner/CC BY-SA 4.0/Wikipedia

Väike-konnakontkaste pesakonnast jõuab lennuvõimestumiseni reeglina vaid esimesena koorunud ja kaaslased ära tapnud noorlind, kelle elu teeb keeruliseks metsaraie võimalus, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Interneti ülekanded, rajakaamerad ja GPS-seadmed pakuvad lindude, sealhulgas vähearvukate liikide (näiteks kotkaste) pesitsuse üksikasjade kohta teavet mahus, mille kogumine varem ei olnud võimalik – enne seda oli ainus viis andmete kogumiseks töömahukas ja ebaefektiivne pesa jälgimine varjest.

Oluline linnu pesitsusedukust määrav tegur on saabumine pesitsusalale, veel olulisem aga pesitsuse algus ehk esimese muna munemise aeg. Arvukad uuringud erinevatel linnuliikidel tõendavad, et varem pesitsema hakkavad linnud on edukamad, teistest hiljem lennuvõimestuvad noorlinnud aga viletsamad ja nende ellujäämus on väiksem.

Äsja avaldas Eesti Maaülikooli vanemteadur Ülo Väli tulemused aastatel 2011–2017 Jõgevamaa, Tartumaa ja Valgamaa väike-konnakotkaste (Aquila (Clanga) pomarina) saabumisest pesitsusaladele ja munemise alguse kohta. Mahuka andmestiku kogumiseks paigutati enne lindude Lõuna-Aafrika talvitamisaladelt naasmist pesade lähistele nii interneti-, video- kui ka rajakaamerad, samuti koguti teavet lindude selga paigutatud GPS-saatjatega.

Ülo Väli sõnul oli kaamerate kasutamise üks eesmärk kontrollida seniste pesakaitsemeetmete piisavust. «Andmed näitasid, et seadusega määratud liikumispiirangu periood registris olevate pesade ümbruses on piisav. Kuid näiteks raierahu, mis kaitseb ka ornitoloogidele teadmata pesi, on liiga lühike ja lõpeb ajal, mil kotkatibud on väikesed ja häirimistundlikud.»

Aastate jooksul salvestasid kaamerad 85 väike-konnakotka pesitsuse 578 000 fotol, mille abil oli võimalik määrata nii lindude saabumine pesale kui ka esimese muna munemise kuupäev. Lisaks analüüsiti väike-konnakotkaste pika ajaperioodi (aastate 1957–1996) rändeandmestikku, leidmaks vastust kliimamuutuse võimalikust mõjust liigi rändefenoloogiale.

Enamasti saabusid linnud pesitsusalale aprilli kolmandal nädalal. Munemist alustasid nad kaks nädalat hiljem (seejuures sõltus munemise aeg teisena naasnud partnerist) ning pojad koorusid juuni esimesel poolel. Väike-konnakotka pesas kooruvad sageli mõlemad munad, kuid augusti esimesel poolel lennuvõimestub õvetapu tõttu vaid esimesena koorunud poeg.

Kuigi rändelt saabusid väike-konnakotkad aastate lõikes eri aegadel (näiteks kõige hiljem 2015), siis pikaajalises saabumisaegade analüüsis olulisi muutusi ei täheldatud. Kui pesitsusalale saabusid emas- ja isaslinnud peaaegu samal ajal, siis septembri kolmandal nädalal algavale sügisrändele asusid emased isastest oluliselt varem. Kuna lindude lahkumine talvitamisaladele toimub lühema aja jooksul kui saabumine, nähakse sügisrändel olevaid väike-konnakotkaid lühemal ajaperioodil: näiteks Gruusiat läbival rändeteel loendatakse 90% väike-konnakotkastest 16. septembrist 9. oktoobrini.

Oma uuringu tulemused avaldas Väli teadusajakirjas Ardea.

Tagasi üles