Uuring: lindude ja inimeste paaritumiskäitumine on üllatavalt sarnane

Trompetkured.

FOTO: Dave Dieter / AP / Scanpix

Tromptkurgede põhjal läbi viidud uuringust selgub, et viisid, mil inimesed ja linnud paarituvad, on oluliselt sarnasemad kui seni arvatud, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Lindude paarumiskäitumine, partnerlussuhted ja kaasade kvaliteet on teadlasi huvitanud juba ammustest aegadest. Tänaseks teame muuhulgas, et emaslinnud eelistavad paarituda kirka sulestiku või kõlavalt laulva isasega, aga ka seda, et lindude seas on võrreldes teiste organismidega valdav monogaamsus, millel on teiste paarisuhtetüüpide ees mitmeid eeliseid. Vanuse ja kogemusega võib tõusta paari sotsiaalne staatus, mis tagab parema ligipääsu ressurssidele (pesitsuskohale, toitumisalale) ning suurendab seeläbi sigimisedukust. Sealjuures on sageli eelistatud kõrgema sotsiaalse staatusega partnerid, kuna see tõstab ka teise partneri seisundit.

Siiski võib monogaamsus tuleneda lahutumise kõrgest hinnast – uue partneri leidmine võib põhjustada stressi ja pesitsushooaja luhtumist. Kuid millal partnerid teineteisele silma heitma hakkavad, kas vahetult enne pesitsust või juba talvitusaladel? Tehnoloogia areng teeb sellele küsimusele vastamise võimalikuks.

Põhja-Ameerikas elava trompetkure (Grus americana) arvukus kahanes pärast eurooplaste mandrile saabumist üle 10 000-lt isendilt 1938. aastaks 15-ne isendini. Tehistingimustes paljundades on liigi arvukus kasvanud umbes pooletuhande isendini ning kuna suur osa neist on märgistatud ja pideva jälgimise all, oli teadlastel võimalik vaadelda tulevaste partnerite teineteise läheduses viibima hakkamise aega ja nende hilisemat pesitsusedu.

Trompetkurgede jälgimine näitas, et tulevaste partnerite suhted algavad palju varem esimesest pesitsusest: 62% 58-st paarist moodustusid vähemalt 12 kuud ja 16 paari lausa kaks aastat enne esimest pesitsust; kõigi partnerite kohtumised toimusid vahemikus 0–56 kuud enne esimest pesitsust. 90% lindudest hoidsid 270–360 päeva enne esimest pesitsust tulevase partneri lähedusse ning veetsid 77% ajast temaga; peale esimest pesitsust veedeti koos 72% ajast. Võrdlusena võib mainida, et lähima lemmiksõbra läheduses veedeti esmapesitsusele eelnenud ajast 21%. 60% paarisuhetest algasid enne ühe partneri suguküpseks saamist ning pesitsuseelse suhte pikkus sõltus just nooremast linnust – viimati nimetatud kurameerisid kauem.

Paaride lahutumust täheldati vaid seitsmel korral – neljal juhul leidsid mõlemad linnud uue partneri, kolmel juhul ainult emane. Pärast kaasa hukkumist paarus partner uuesti 13 juhul. Kahel korral täheldati ebaõnnestunud esmaspesitsust vaid üheaastase partneriga (suguküpseks saavad trompetkured kolmandal aastal), kuigi selline mängime-kodu-käitumine võib siiski tagada paremad pesitsustulemused suguküpseks saades.

Varakult paarilise leidmine on ilmselt kasulik: koos tegutsedes võib tõusta paari sotsiaalne staatus, mis tagab parema ligipääsu ressurssidele ja pesitsuskohtadele ning tõhusama kaitse kiskjate eest. Ka võimaldab see parandada sigimisedukust, kuna partneritel on aega teineteisega nii käitumuslikult (edukam poegade toitmine ja valvamine) kui ka hormonaalselt (lindude sigimistsükkel on paremini sünkroonis) paremini kohaneda.

Teadusuuringu tulemuste põhjal võib järeldada, et monogaamsete linnuliikide partnerlussuhted saavad alguse varakult enne esmaspesitsust ja tagavad parema sigimisedu. Kuigi uuring keskendus lindudele, on ilmnenud tulemused väga sarnased inimese sigimiskäitumisele ja näitavad, et sigimiskäitumise põhiprintsiipides inimene lindudest väga palju ei erine.

Uuring ilmus ajakirjas Animal Behaviour.

Loe ka neid

Tagasi üles