Koprad on abiks veelindudele soodsate elupaikade loomisel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane / Scanpix

Piirkondades, kus veelindudele soodsaid elupaiku napib, võib abi olla kobrastest ja nende tehtavast maastikukujundamisest, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloog Marko Mägi portaalis linnuvaatleja.ee.

Kobras on inimese järel teine maismaaökosüsteemide ümberkujundaja: tammidega veetaset reguleeriv kobras muudab kohalikku loomastikku ja mitmekesistab maastikku. Eelise saavad veelise eluviisiga organismid ning sageli laiendavad uued madalaveelised alad veelindude toitumisvõimalusi. Kas aga kobraste tegevuse tulemusena tekkivad aeglase vooluga või lausa seisva veega alad on veelindudele pesitsemiseks atraktiivsed?

Lõuna-Soome linna Evo ümbrusesse toodi 1930. ja 1950. aastatel kanada koprad (Castor canadensis) ning nüüd uuriti, kas kobraste tekitatud üleujutusalad mõjutavad piilpardi (Anas crecca) arvukust ja pesitsust. Kuna kopratekkelistes veekogudes on kaldavööndi vesi oluliselt madalam ja ohtrate piilpartidele toiduks sobilike veeselgrootutega, loendati ülevaate saamiseks kobraste poolt asustatud järvedes veekogudel nii peatuvate kui ka pesitsevate partide pesakondi ja võrreldi andmeid kobrastest puutumata järvedega. Muuhulgas oli uuringu eesmärgiks ka teada saada, kas kobraste mõju on lokaalne (0,1–50 ha alal) või ulatuslikum (40–50 km2 alal).

Koprad soodustasid piilpartide sigimisedu nii lokaalselt kui ka ulatuslikult, olles vastavalt 90% ja 60% suurem kobraste poolt asustatud piirkondades; paaride arvukuses ilmnes mõju aga ainult ulatuslikult ning oli koprajärvedes poole võrra suurem. Lokaalne piilpartide sigivuse tõus tulenes sagedasemast korduvpesitsust, kuna pesitsuspaaride arv erinevate veekogude vahel ei erinenud. Lokaalse mõju puudumist pesitsuspaaride arvule võib seletada tõik, et piilpardid kasutavad toitumiseks mitmeid väiksemaid veekogusid ning veedavad seepärast koprajärvedel aega vaid osaliselt. Samuti on kevadel lume sulades metsades ajutisi veekogusid, mis on pesitsusperioodi alguses piilpartidele sobilikud toitumiskohad.

Uuringu tulemusena kindlaks tehtud positiivne mõju pesakondade arvule lubab arvata, et kopraid võib edukalt kasutada taastusmeetmena piirkondades, kus veelindudel soodsaid elupaiku napib. Arvestades, et 60 – 90 protsenti Euroopa ja Põhja-Ameerika märgaladest on viimase sajandi jooksul hävinud või nende olukord oluliselt halvenenud, võib kobraste kasutamine suuremahuliste taastamistööde planeerimisel võimalik lahendus olla – nende tegevus soodustab mitmekesisuse suurenemist ka teistes organismirühmades.

Uuring ilmus ornitoloogiaajakirjas Ibis.

Tagasi üles