Uus-Meremaal leiti järve põhjast kadunud kaheksanda maailmaime jäänused

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Valged terrassid 1884. aastal. Charles Bomfieldi maal.

FOTO: Avalik omand, Wikimedia Commons

125 aastat pärast nende kadumist vulkaanipurskes, leidsid teadlased Rotomahana järve põhjast Uus-Meremaa Põhjasaare kuulsate roosade terrasside jäänused.

Kunagi Uus-Meremaa olulisemaks turismiobjektiks peetud Valge ja Oranž kaskaad olid omal ajal niivõrd kuulsad, et siin-seal nimetati neid koguni kaheksandaks maailma loodusimeks. Tegemist oli suurejooneliste peeneteralisest kvartsist moodustunud astmeliste settevormidega, mis päikesevalguse käes eredalt sätendasid. Nagu nimi ütleb, oli terrasside komplekse kaks – üks valge, teine roosa, üks ühel ja teine teisel pool Rotomahana järve.

Tänaseks on mõlemad kaskaadid aga jäljetult kadunud. 1886. aasta 10. juunil hakkas järve lähistel asunud Tarawera vulkaan nimelt järsult purskama ning ümbritsevat maastiku laastama. Kolm päeva hiljem olid terrassid kadunud nagu tina tuhka ning teadlased oletasid, et plahvatus pidi olema need täielikult hävitanud. Hiljem on oletatud sedagi, et terrassid on lihtsalt maapinna alla mattunud, kuid ühtegi selget tõendit nendele seletustele ei leidunud.

Ajakirjas Journal of The Royal Society of New Zealand avaldatud uuringu tulemused näitavad aga, et mõlemad hüpoteesid on ekslikud. Tuleb välja, et kahe kaskaadi saatused olid erinevad. Kuigi Valged terrassid on suure tõenäosusega tõepoolest hävinud, suutsid geoloog Cornel de Ronde ja kolleegid leida sügavalt järve põhjast siiski märke Roosade terrasside jäänustest.

Näib, et Roosad terrassid vajusid vulkaanipurske tagajärjel tekkinud kraatri põhja ning kui see hiljem veega täitus, jäidki nad vee alla. Tänapäevaks on järve pind koguni 60 meetrit merepiirist kõrgemal ja viis korda suurema pindalaga kui toona. Terrasside jäänused on hiljem veel muidugi ka setetega kattunud ning tänaseks on nad nähtavad vaid spetsiaalsetele georadaritele ja sonaritele.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of The Royal Society of New Zealand.

Tagasi üles