Uuring: igikeltsa sulamisel tekkivad järved teevad kliimamuutustest tõelise nõiaringi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: AP / Scanpix

Arktika igikeltsa peaaegu üleöö tekkivad süvajärved paiskavad õhku tohututes kogustes kasvuhoonegaase ning ähvardavad kliimamuutusi plahvatuslikult kiirendada.

Igikeltsa salvestunud süsiniku vabadusse pääsemise ohust on teadusuudistes kirjutatud varemgi. Tegemist on omamoodi viitsütikuga pommiga – me teame, et kliima soojenedes jõuab asi ühel hetkel nii kaugele, et jää laseb selles sisalduva gaasilise metaani ja teised kasvuhooneefekti võimendavad gaasid valla ning nii osutub kliimasoojenemine iseennast võimendavaks nõiaringiks, kirjutab Science Alert.

NASA teadlaste värske uuring näitab aga, et nõiaringi teke võib toimuda kiireminigi kui seni arvatud. Kogu asja keskmes on nn termokarsti järved, mis tekivad, kui suur kogus maapinna alust jääd korraga ära sulab. Kuivõrd vesi on jääst tihedam, hakkavad sellised moodustised imama endasse ümbruses olevat vett, mis tekitab aga igikeltsa tavapärasest sulamisest oluliselt kiirema sulamise – tavapärase mõne sentimeetri asemel võib sulamine ulatuda kuni 15 meetri sügavusele.

Põhjapoolusest kaugemal, madalamatel laiuskraadidel on igikeltsa sulamine küllaltki tavaline perioodiliselt esinev nähtus, kuid päris Kaug-Põhjas ei ole seda siiski tuhandeid kui mitte kümneid või koguni sadu tuhandeid aastaid juhtunud ning sealses pinnases on salvestunud üks maailma suurimaid orgaanilise süsiniku varusid – igikeltsa moodustab Arktika lumevabast maapinnast ligi veerandi ja kohati võib selle sügavus ulatuda koguni 80 meetrini.

Tavapärase sulamise käigus tarbivad mullamikroobid kõik selle süsiniku ära ja hingavad süsihappegaasi ja metaani kujul välja. Termokarsti-järvede puhul on kogu asi aga oluliselt kiirem ning vaid kümmekonna aastaga võib tekkida mitmekümne meetri sügavusi kraatreid, mille kohta on varasemalt kirjutanud ka Postimees.

Nüüd käis aga grupp NASA teadlasi kohal 72 sellise termokarsti-järve juures ning võrdlesid seda gaaside emissioonidega piirkondades, kus sulamine toimub järkjärgulisemalt. Tulemus oli jahmatav – termokarsti mõjul kasvab süsiniku atmosfääri paiskumine 1,25-1,9 korda. Samal ajal näitas satelliidipiltide analüüs, et vahemikus 1999-2014 on selliste pinnavormide esinemine oluliselt kasvanud.

Kui seni ei ole termokarsti järvi kliimamudelitesse arvestatud põhjendusega, et tegemist on küllaltki väikese mõjuga nähtusega, siis värske uuringu autorite hinnangul on tagumine aeg nende mõju siiski arvesse võtma hakata.

Uuring ilmus ajakirjas Nature Communications.

Tagasi üles